Not

Not - 26 osa

Hayes oli tukkuma jäänud, pea minu õlal. Ma ei pannud pahaks.
Istusin kõrvaklapid peas ja vaatasin lennukiaknast välja. Päike oli punane, täiesti tulipunane.
Jätsin mp3´e väikesele lauakesele ning kobasin oma iPadi järele. Pärast seda, kui olin lennurežiimi peale pannud, hakkasin My Tom´i mängima. Ausalt.
See kiisu seal oli nii nunnu 24/7, et ma olin konkreetselt sunnitud seda mängu mängima. Mulle meeldis, kui Tom peaaegu püksi koguaeg teha üritab ja siis tal on nii armas nägu peas.
Ma vist muutun lamedaks, eks?
Märkasin, et ka Hayes´il olid kõrvaklapid peas. Võtsin ta telefoni ning avasin selle. Täiesti juhuslikult olin ma varem näinud poisi parooli, seega sain lihtsasti sisse.
Muigasin omaette enne kui muusika volüümi täiesti põhja panin.
Hayes peaaeu hüppas oma toolilt ja krabas kõrvaklapid peast, sisistades:
"Segane oled, Darcy? Ma võin kurdiks jääda!"
Naersin. "Anna andeks, ma lihtsalt pidin seda tegema!"
Hayes naeris lõppude lõpuks minuga kaasa ja me veetsime ülejäänud lennu kas filme vaadates või jutustades.

"Võib-olla kohtume veel kunagi?" pakkus Hayes, kui olime numbreid vahetanud.
"Jah," naeratasin. "See oleks lahe."
Kallistasime veel viimaseks ja siis ta sõitis oma nõbuga minema.
Umbes viie minuti pärast peatus minu ees must Porche. Välja astus värvilistes rannapükstes ja valge t-särgiga mees päikeseprillidega.
Ta seisatas minu ees, naeratus näol ning võttis prillid peast.
Mehe silmad olid hästi sarnased minu omadele - tumekat tooni rohelised, juuksed mustad ning südamekujuline sünnimärk kaelal tuli hästi esile.
"Tere, Darcy, kas ma tulen tuttav ette?"
Mu suu vajus pärani lahti.
Kas see oligi minu isa? Ta nägi väga noor välja, palju noorem, kui ma olin arvanud. Ta polnud üldse tüseda võitugi nagu ma teda ettekujutanud olin ning puudus ka habe või vuntsid.
Issand jumal, ma olin kujutanud oma isa ette mingi Hitlerina või?
"Oh, vabandust, te olete ilmselt vale isik," vabandas mu isa kiiresti, nähes, et ma olen segaduses, saatis mulle vabandava pilgu ning hakkas eemalduma.
"Ei-ei, mina olen Darcy," ütlesin kiiresti ning mees pöördus kannapealt ümber ning tõmbas mu suurde karukallistusse.
Tõmbasin sisse isa lõhna ning tundsin, et tema tegi sedagi. Seisime paar minutit selles kallistuses, seejärel eemaldusime.
"Oh, sa oled nii suureks kasvanud. Sa... oled 18, jah?"
Noogutasin, lai naeratus nöol ja õhkasin õnnelikult. Isa pani mu kohvri ja koti tagaistmele ning avas ukse, et saaksin autosse istuda.
"Ma ei tea kust alustada," pomisesin piinlikust tundes ja mu põsed hakkasid õhetama.
"Kuidas oleks nii?" alustas isa vapralt. "Minu nimi on Carlos, ma olen 40 aastane."
See tähendas, et kui Danielle sündis olid meie mõlemad vanemad 22 kandis.
"Eeh, Darcy ja 18 nagu teada juba on," naersin närviliselt.
"Sa oled närvis, on mul õigus?"
"Lihtsalt... Ma olin oodanud oma isaga kohtumist nii suure põnevusega, aga siin olles mulle tundub, et ma ei avalda oma rõõmu üldse. Aga ma olen nii õnnelik!"
Ma ei valetanud.
Siin, isa soojas Porches, istudes ma tundsin ennast nii koduselt. Hästi turvaliselt ning kindlalt.
Mu süda oli soe ja ma tundsin kerget surinat enda sees. Nagu selline mõnus kõditav elektrisurin kõhus - kerged liblika taolised putukad.
"Mina olen ka ülimalt õnnelik, et ma saan oma imeilusa tütrega kohtuda," naeratas ta minu suunas. "Kuidas - khrm - Daniellel läheb?"
"Hästi," naeratasin nukralt. "Ma ei tea kas sa oled teadlik sellest, mida ta teie suhtes arvab, aga... Ta on edukas ja suhtleb nüüd Liamiga palju."
"Mulle tundub, et need kaks leiavad alati tee üksteiseni," ohkas isa õnnelikult, kuid küsis siis: "Tegelikult, Darcy, ma ei tea... Mida Danielle sinust ja minu emast arvab?"
"Ma arvasin, et ta on kirjutanud. Äkki see pole minu öelda?" muretsesin.
Isa noogutas: "Otsusta ise."
Ohkasin. "Danielle ütles mulle eile, et ta ei hooli teist enam nii palju, sest te ei tulnud meid otsima ega isegi ei proovinud. Tema kogu jutt peamiselt tähendas seda, et ta tahtis, et mina vähemalt teiega kontakteeruks, sest ta teadis, kui tähtis see mulle hakkab olema, kui ma teada saan. Isa, anna andeks, ma ei taha sind kurvastada, aga... Dani on kiindunud oma kasuperre ja ta võtab neid nagu lihaste vanematena."
Isa neelatas valusalt. "Aitäh, et sa mulle rääkisid. Ma võtan selle teadmiseks. Ma ei saa Daniellet hukka mõista, sest me tõesti oleks pidanud teid üles otsima."
"See oli kõik minu pärast. Ma pidin alustama uue eluga kuskil mujal."
"Ei, see pole üldsegi sinu süü. Võib-olla on see hoopis meie - vanemate - süü, et me ei osanud autot korralikult juhtida."
"Sa ei tohi end hakati süüdi mõistma selle eest, mis juhtus 14 aastat tagasi, paps. See on ebaõiglane. See oli õnnetus. Õ-n-n-e-t-u-s, mis tähendab, et see juhtus kogemata!" püüdsin õhkkonda paremaks muuta.
Isa naeratas: "Muide, me jõuame paari minuti pärast kohale. Kui sa veel teadlik ei ole, siis..."
"Sina ja ema elate eraldi, jah?" pärisin, kuid hammustasin siis kohe huulde.
"Seda ma tahtsingi öelda ja mulle on sulle seletus, Darcy. Me armastame üksteist väga - palju rohkem, kui välja paistab - meie töökohad on aga sellised, mis nõuavad just selliseid tingimusi."
"Kas töökohta muuta ei saa, või asukohta?" pakkusin õlgu kehitades.
Raputati pead.
"Mul pole tegelikult aimugi, kui palju sa minust tead, kuid ma olen seotud maffiaga ning töötan äri kasuks, kus eriagendid töötavad. Ainult kõige lähedasemad sõbrad, su ema ja nüüd sina teate, millega ma tegelen. Alguses on sellest raske aru saada, sest ma töötaksin nagu erinevate organisatsioonide heaks, aga see oligi minu salaelu mõte ning sellepärast pidime me mõlemad lapsed kasukodudesse saatma. Sellest ei saanud loobuda."
"Miks sa üldse selle vastu võtsid?" küsisin hämmastunult.
"Ma olin noor ja ennasttäis, arvasin, et ägeda gängiga on hea ringi liikuda. Mind saadeti väga noorelt sõjateenistusse. Seal ma ühtede meestega kohtusin ning mind võeti vastu."
"Kas see pole ohtlik? Teha kuirtegusid. Lihtsalt, nii palju, kui ma lugenud olen, maffiabosside gängid tapavad ja röövivad inimesi, ähvardavad ja pressivad raha välja... Ma ei mõista sind hukka. Ma lihtsalt ei saa aru."
"Nagu ma ültesin - olin noor ja väga loll."
"Sa ei saa enda kohta nii öelda. Kui sa oleks puupeast idi.oot olnud, siis ema poleks sind valinud kõikide nende geeniuste hulgast," laususin enesekindlalt.
Isa naeris. "Sa oled ülimalt positiivne inimene, Darc."
"Kas sa, palun, ei kutsuks mind nii? Ehm, halvad mälestused," ütlesin vaiksemalt.
"Kas ma võin seda halba mälestust kuulda, kullake?"
"Ma olin koos ühe poisiga kaks aastat, aga siis ta muutus ja kasutas mind ära. Ta pettis mind korduvalt ja mina muudkui andestasin kuni hetkeni, kus ta hüvastijätuga mulle väga haiget tegi," podisesin oma nina alla. "Ta põgenes hoopiski teisele mandrile - siia, Ameerikasse- koos minu parima sõbrannaga. Ta kutsus mind Darc´iks ja nüüd ma vihkan seda nime."
"Kas ta vägistas sind?" küsis isa karmilt.
"Ei-ei! Meie generatsiooni noored kutsuvad petmiseks altvedamist, teiste tüdrukutega magamist, kasutamaks teise armastust niisama, kuigi ei hooli oma kaaslasest," üritasin seletada.
"Mul on nii kahju, et sinuga nii juhtus," patsutas isa mu õlga. "Kas ma võin selle poisi nime teada?"
"Gregory, Greg, idi.kas."
"Me olemegi kohal!"
Me olime peatunud väga suure valge kena maja juures, millel oli umbes 4 korrust. Kõik olid poolekorruselised.
Isa kandis mu kotte ning lasi mul ennem majja astuda, et saaksin kohaga tutvuda.
Esimesel korrusel oli esik, wc, hoiutarveteruum ning sahver, mis juhtumisi oli tollel hetkel veini ääreni täis. Nii et mu isa õlu-sõber pole.
Teisel korrusel oli köök ning väike lugemistuba, kuid isa kutsus seda ka kontoriks, sest ta vahepeal pidavat seal töötama. Lugemistuba olid tumedates värvides, peamiselt tumepunane. Tuba meenutas nagu mingit kuninglikku ruumi.
Kolmandal korrusel oli hiiglaslik elutuba. Seal oli suur 1x2 telekas, muusikakeskus, wii tantsumatt ja väike telekas selle mängimise jaoks. Suur must diivan ilutses keset tuba, sellel olid valged ilupadjad. Korrusel asus ka suur vannituba.
Minnes suurest toast läbi läks neljas trepp üles viimasele korrusele. Seal oli üliväike koridor, mille seintel rippusid erinevad maalid. Korrusel oli kolm magamistuba.
Üks suur, kus magas ilmselt minu isa. See oli tumedates toonides maast-laeni aknaga.
Ülejäänud kaks tuba olid sama sugused. tavaline valge kahekohaline voodi, kummut, seina sisse ehitatud riidekapp ja tugitool.
Juba esimesest silmapilgust meeldis see maja mulle kohutavalt. Esiteks, see nägi väljaspoolt suur välja, aga seest oli see nii hubane ja mitte väga hiiglaslik, mis tegi maja mulle armsaks. Teiseks, kõik tubade ja ruumide värvid ning kujundus olid nii hästi korraldatud.
"Sinu ema aitas seda maja seestpoolt "kaunistada" nagu tema seda nimetas," lausus isa.
"Kus ta hetkel on? Ma kohtun temaga ka, eks?" pärisin kiiresti.
Isa noogutas, naeratades. "Loomulikult. Me lähme homme pärastlõunal temaga lõunat sööma."
Naeratasin ja kallistasin oma isa kõvasti. "Mul on nii hea meel viimaks siin olla. Ma tõesti väga igatsesin sind, ja ema ka."
"Mul on nii kahju, et meie teed niimoodi lahku läksid, aga sa tead, et ma armastan sind rohkem kui oma elu."
"Ma armastn sind ka, isa."
Pärast seda emotsionaalset hetke me sättisime end teleka ette ja vaatasime jalgpalli. Avastasin, et nii mulle kui ka isale meeldib kohutavalt Ameerika jalgpalli vaadata. Hõiskasime alati kaasa, kui meie lemmiktiim punkti sai ning sõime ohtralt popcorni.
"Kas tead, et popcorn on üks tervislikemaid snäkke?" küsis isa.
"Sa ei pea uskuma igat teksti, mida sa kuskil netis või telekas näed," naersin. "Aga minugipoolest, olgu see tõsi pealegi."
"Hei, ma söön peaaegu iga reede õhtu popcorni, kui jalgpalli vaatan ning ma pole üldse juurde võtnud."
"Ma vaatangi, et sa oled päris kõhn," laususin. "Ma oleks oodanud õllekõhuga meest või midagi."
"Oh ei, mina olen totaalne veini jooja ning sporti pean ma ka tihti tegema," vastati mulle. "Vasta mulle ausalt - kas ma näen 40 aastase moodi välja?"
"Ei," vastasin. "Sul pole habet, mida tavaliselt paljud 40 aastased mehed ära ajada ei viitsi ning paljudel on juba siis kõhud ees. Su nägu pole peaaegu üldse kortsuline ning sa oled lihaseline."
"Just selline peangi ma koguaeg olema, et maffiaga ringi käia," noogutas ta. "Ma ei soovi, et nad mind siseruumidesse töötama panevad. Tavaliselt on häkkeri töö kõige raskem, seega hoian end heas vormis."
"Mis on väga hea, sest keskeale lähenedes võib tekkida südame probleeme, kui oled ülekaaluline."
"Kas sina, laps, üldse sööd midagi?" küsis paps seejärel, tursatades. "Sa oled väga kõhn, keskmine, aga ikkagi kõhn."
Naersin. "Aitäh, paps, ma olen rahul, milline ma välja näen."
Ma ei olnud tüse tüdruk, aga just kõige kõhnem ka mitte. See pole üldse egoistlik, aga ma olin päriselt ka endaga rahul. Lihtsalt ei tohi väga palju magusat korraga süüa.
"Hei, ma olen reisist väga unine. Ma arvan, et ma sätin end magama, et homme energiat rohkem oleks," ütlesin, kui kella poole pilgu heitsin.
Paari minuti pärast sai kell 12 öösel ning hakkas uus päev, aga mina logelesin veel dušši all. Lõpetasin kiiresti, panin selag ükssarvikutega pidzaama ning heitsin üles oma uude tuppa teki alla. Teki all oli mõnusalt külm ja mulle just nii uinuda meeldibki.
Haarasin öökapilt "Vampiiri päevikute" 2. osa ning hakkasin lugema. Lõpetasin kuuenda peatüki juures ning kustutasin öölambi.
Hingasin veel sisse uute puhaste linade lõhna.