Not

Not - 15 osa

Tund lõppes ja me läksime teisi otsima. Saime söökla kõrval kokku.

"Te ei usu, mis juhtus!" kiljatas Keity, kes oli meist maha jäänd ja nüüd meie sekka lendas.

"Pudista välja," ohkas Dani.

Keity hingas sügavalt sisse: "Tyler kutsus mu ballile!"

"Kas te tüdrukud alati jagate selliseid asju niimoodi?" naeris Lou.

Liam hakkas tüdruku häälega rääkima: "Oh my god, Lou, ma lähen Harryga täna välja! Mis ma kandma pean?"

Hakkasime naerma. Kõik peale Zayni, kes meist eemale hoidis. Ma tunneks talle kaasa, aga ei. Ta tegi mulle haiget.

Lõpetasin naermise ja küsisin teistelt. "Kakoi ball? Millest me räägime?"

"Valentiniball!" hõiskas Lia. "Kuidas sa selle unustasid, Darcy? Me rääkisime sellest nädalaid tagasi. Kas sa ei mäleta?"

Viskasin juuksed ülbelt üle õla. "Ei."

Dani pööritas lõbustatult silmi. Lia ja Keity panid lihtsalt käed puusa. Ja poisid... Nad vahtisid meid uskumatute pilkudega. Peale Zayni. Sest ta hoidis eemale.

"Kas keegi on teid kutsunud?" vaatasin Lia ja Dani peale, kes kohe päid raputasid.

"Aga sind?" küsis Lia vastu.

Vaatasin talle "-.-" piluga otsa. "Nalja teed või? Ma ei lähe ballile!"

Lia suu vajus lahti. "Mida?! Loomulikult lähed. Ma vean su endaga kaasa."

"Edu," mõmisesin, pannes käed rinnale risti.

"Aga..." alustas Harry aeglaselt. "Valentinipäev on tegelikult 14. veebruar. Miks ball on 14. jaanuaril?"

Niall puhkes äkitselt naerma: "Harry, täna on 1. veebruar!"

Harry lõi endale käega vastu laupa.

(A/N: Käivita Avril Lavigne - Let me go 0:40 pealt. ;) Minu arvates sobib taustaks.)

Koolipäev oli läbi ja ma seisin koolimaja ees, vaadates puude vahelt säravat päikest. Täna oli päikseline päev.

Niimoodi tuli mul meelde, kuidas isa suri. Ja mu tuju langes automaatselt.

Kuidas mulle tuli sellisel hetkel meelde isa surm? Sellepärast, et oli olnud täpselt samasugune ilm, kui ta suri.

Kõige rohkem painas mind see, et ma ei teinud tollel päeval midagi. Ma oleks suutnud tema surma ära hoida, aga ma ei teinud absoluutselt mitte midagi ja see tegi palju haiget.

Vahepeal ma soovisin lihtsalt kellelegi kõik ette kanda ja südamelt ära rääkida. See tundus nii hea ära rääkida kõik, mis oli hingel, aga ma ei suutnud seda lahti lasta.

Pärast isa surma oli kõik nii raske ja ma olin täiesti kadunud. Ma ei leidnud enam endas seda tugevat tüdrukut, kes ma olin koguaeg olnud. Selles asi oligi. Kunagi ma olin tugev, aga enam mitte. Kuskil minus oli auk. Selles augus oli kõik, mida ma ei mäleta.

Mulle tundus nagu oleks üks osa minu elust kadunud. Kadunud osa, mille lugu ma ei teadnud.

Ma tahaks nendest mälestustest lahti saada, aga need ei lähe kuskile. Kui ma mälestustest lahti ei lase auk ei täitu.

"Darcy?" kostus hääl.

Tardusin koha peal ja kartsin ümber pöörata. Mis siis, kui ta teeb mulle haiget? Sõimab mind jälle nende koledate sõnadega ja murrab mu südame. Ma olin täielikus kabuhirmus.