Not

Not - 25 osa

Järgmisel hommikul lebasin ma oma voodis, käed üle voodiserva ja pea seal, kus oleks pidanud olema jalad.

Ringutasin end ja vaatasin tuhmi nöoga aknast välja. Vihmane. Täna oli vihmane.

See oli esiteks. Teiseks, kell oli üheksa läbi, seega ma olin juba kaks tundi maha maganud. Olgu, mängin haiget.

Lähen kasuema tuppa, hakates teesklema haiget.

"Ära isegi proovi," lausub Ahley, kes oma voodis kohvi joob ja ajakirja sirvib.

"Miks sa mind üles ei äratanud?" hüüatasin käsi laiutades.

"Kõigepealt, rahune maha, täna jääb kool ära. Aknast vaatasid välja?"

Kehitasin õlgu. "Vihmane on."

Ahley naeris: "Torm on, kallis laps. Lugesin õnneks oma meilid läbi enne, kui sind äratama tahtsin tulla."

"Kas ma võin edasi magada? Oota... Kuidas ma koju sain?" küsisin pead hõõrudes.

"Harry tõi su ära ja ma ei saa märkimata jätta, et sa olid ikka väga vindine," kortsutas mu kasuema kulmu.

Ohkasin, lastes käed rippu. "Ära saada mulle seda pettunud pilku. Mis sa arvad, et ma meeldega jõin? Ma isegi ei mäleta midagi."

"Selles asi ongi. Sa ei mäleta," sättis ta lugemisprille oma ninal.

"Kas sa laimad mind?" tegin kurva näo ette.

Ta pani ajakirja kõrvale ja kutsus mind enda juurde, viibates.

Läksin oma teeseldud mossis näoga Ahley kõrvale kaissu. Ta tõmbas mind enda vastu ja kallistas tugevasti. Nuusutasin seda mõnusat kohvilõhna, mis tema magamisriietele külge oli hakanud.

"Sa ju tead, et ma ei teeks seda kunagi, Darcy. Sa oled juba pikemat aega minu väike emotsiooniline keeristorm siin olnud ja ilma sinuta ei oleks see maja nii värviline. Kuidas ma saaks?"

"Ei saakski, sa armastad mind."

"See on küll tõsi. Ja mulle tundub, et keegi teine armastab ka sind nii väga, et lõpuks naasta."

Eemaldusin temast natukene ja kortsutasin kulmu. Lõpuks naasta?

"Allkorrusel," sõnab kasuema vaid.

Ikka segaduses väljun toast ning kõnnin vaikselt mööda treppi alumisele korrusele. Vaatan kõigepealt pesuruumi - issand jumal, Darcy, kes ootaks sind pesuruumis?

Elutoas, raamatukogus ja ka esikus pole kedagi näha. Astun kööki ja vaatan alguses tuimalt ringi. Alles paar hetke hiljem märkan sõdurivormis noormeest laua taga istumas. Müts laual lebamas, kohv ees ja album nina ees lahti. Siis ta tõstab pilgu.

"Daniel!" Ma peaaegu karjusin seda nime.

Dan tõusis toolilt, suur naeratus ees ja püüdis mu õigel hetkel kinni, kui jalad tema puusade ümber sõlmisin.

"Ai, Darcy, sa pigistad mu katki!" naeris ta, hoides ise mind tugevalt kinni.

Ausalt öeldes ma tundsin tema tugevaid lihaseid ja see oli natukene veider tunne, sest ta oli sõjaväkke minnes kleenuke ja õbluke poiss.

"Isver, kuna sa tagasi jõudsid? Danny, ma igatsesin sind nii väga! Kas sa said mu kõik kirjad kätte?" pudistasin kiiresti, kui ta mind elutuppa juhtis.

Istusime diivanile maha, minu käed tema omades, mõlemal naeratused näol.

Ashley istus trepilt ja vaatas meid õnnelikult, pisarad silmas.