"Noh, kas me kunagi kohale ka jõuame?" vingusin,kuna olime juba üle tunni aja sõitnud. "Rahune tirts"vastas ta naerdes. "Appppi, ma suren siia ausalt ära" vingusin endist moodi edasi. "Ei sure sa kuskile"vastas ta muiates. "Suren küll" vaidlesin vastu ning tegin mossis näo pähe.
Jõudsime lõpuks kuskile suhteliselt lagedal platsile, kus eemal paistis üks suuremat sorti maja. Rohkem tegelikult selline, kus hoitakse lennukeid. Vähemalt tundus. Mida kuradit me siin teeme?
"Mida me siin teeme?"küsisin, kui Caspar maja ette auto ära parkis. Siin ei olnud väga palju autos. 2 või 3 autot. 3 meie autoga ilmselt. "Küll sa kohe näed" ütles ta muiates ning tõmbas mu kaasa endaga.Jalutasime sinna majja sisse. "Olete valmis kursuseks ja hüppeks?"küsis üks mees juba kaugelt. Issand... jumal. "Langevarju hüpe?" küsisin üllatunult, mille peale Casp noogutas. "Appppppi, ma olen õnnega kaetud täna" ütlesin ning kallistasin tugevalt Casparit.
"Jah me oleme valmis" vastas siis Caspar sellele mehele. "Järgnege mulle" ütles ta ning kõndis kuskile teise ruumi. Läksime Caspariga talle järgi. Seal toas oli mingi suur matt. "Võtke jalanõud jalast ja tulge matile"ütles siis mees järsku kuskilt nurgast. Issand kus ma ehmusin. Ilmselt võpatasin ka nagu lollakas.
See mees õpetas meile, mida teha ning kuidas teha, kui me langevarjuga lennukist alla hüppame. Saime kõigest aru ning pidime veel paar minutit ootama, kuna piloot lennukiga tagasi jõuab. Tegelikult olen terve elu tahtnud langevarju hüpet teha.. ja benjihüppe peaks ka kindlalt ära tegema, aga küll seda veel jõuab. Praegu on põhiline see, et juba paarikümne minuti pärast hüppan Caspariga langevarjudega lennukist alla.
Issand, ma saan kindlasti ühe suure adreka laksu. Huvitav kas Bethany üldse teab? Või Caspar ei ütlenud talle? Igatahes,kui ei ütlend siis ma olen juba elevil,et seda Bethile rääkida. Ta on kindlasti kade. Tegelt ega ei tea kah, ta kardab suht kõrgusi. Ma kardan ju ka, aga tahan siiski need asjad elus ära proovida, mida ma just kõige rohkem kardan.
"Kathrine"vehkis Caspar kätega mu silme ees. Raputasin korra pead ning vaatasin talle siis küsiva näoga otsa. "Lähme paneme varustuse selga" ütles ta. Noogutasin ning järgnesin talle. Saime mingid kostüümid,mis pidime endale selga lükkama ning ühe koti kus oli langevari. Kuna piloot jõudis ka just, toimetati meid koheselt lennukile.
"Pange nüüd kotid seljale, Karl avab teile ukse ning hüppate siis,kui ta lubab" ütles piloot. Karl on ilmselt see kes siin taga istub. Panime endale prillid ette ning koti selga. Karl avas ukse. "3 peal...1...2.." võtsin ruttu Caspilt enne 3 käest kinni. "3"karjus siis Karl ning hüppasime Caspariga lennukist välja. Kisasin nagu segane, sest see oli nagu ilgelt vinge ning adrekas oli ka veres ja süda tagus täiega.
---
"See oli nii vinge" ütlesin Casparile, kui lõpuks koju tagasi sõitsime. "Mhmh" nõustus Caspar minuga. "Kima kiiremini, tahan juba koju Bethile rääkima minna" kihelesin muudkui.Poiss vaikis. "Kas sa juba rääkisid talle?" küsisin ettevaatlikult ning kartusega. Tahtsin ju ise rääääkida! MH! "Ei" ütles ta naerdes. JESSS. Jumal tänatud. "Aga ma tahaks kohvi võtta enne starbucksist" ütles Caspar, kui veidi eemalt juba kohvik paistis. "Tahan ka, nii et nõus" ütlesin rõõmsalt.
Caspar parkis auto ning me jalutasime starbucksi. "Hei vennas!" ütles Caspar ühele poisile, kes ukse kõrval olevas lauas istus. JOE THATCHER????? MIDAAA. "JOE?" küsisin, põhimõtteliselt et karjusin. "Isabel" ütles ta rõõmsalt ning ajas käed laiali. Sadasin talle kohe kaela külge. "Issssand, kuna sa tagasi siia jõudsid?" küsisin tema vastu istudes. Caspar vahtis meid kõrvalt segase näoga. Ilmselt tahab teada, kust me üksteist teame.
"Kust te ... üksteist teate?" küsis ta siis lõpuks. "Ma räägin" ütlesin Joe'le kui ta oma suud juba avama hakkas. "Ta käis mu vennaga läbi.. ning me hakkasime suhtlema. Mängisime pidevalt väiksena ning olime vahepeal isegi parimad sõbrad." rääkisin Casparile. "..Kuni ma ära kolisin new yorki" lõpetas Joe. "Selge, ma lähen tellin kohvi. Šokolaadi?" küsis ta. Noogutasin ning ta lahkus kassa poole.
"Kuna sa siis tagasi jõudsid?" küsisin, asetades küünarnukid lauale ning lõua vastu käelabasid. "No tegelikult juba peaaegu, et aasta tagasi. Tahtsin küll sulle helistada, aga oled oma numbri ära vahetanud ning facebooki kaudu sind ma kuidagi kätte ei saanud. Zoe'lt küsisin ka, et äkki ta teab midagi, kuid ei, ta ei teadnud sinust midagi." rääkis Joe üsna aeglaselt . Issand, tal on endiselt need silmatorkavalt heledad, sinised silmad. Mul oli isegi crush temasse. Oh god, kathrine, sa olid siis alles 7!
"Aga kuidas sul endal muidu läinud kah on?" küsis Joe, kui nägi, et liiga mõtedesse ära hakkan vajuma. "No üsna hästi. Elasin siin 2 kuud austraalias... see on pikem lugu, aga jah nüüd tagasi sest siiski sweet 18" ütlesin rõõmsalt. "Õigus, anna andeks" ütles ta ning kallistas mind üle laua ning lausus 'palju õnne' sõnad. "Aitäh" ütlesin kui ta oma kohale tagasi istus.
"Ja issand, kas meie Isabel siis pidu ei korraldagi?" küsis ta imestunult. "Tobu" ütlesin naerdes. "Mina tegin juba oma peo öösel ära, kuid kui viitsid võid minu juurde tulla, võime väiksed joogid teha" pakkusin välja. "Ja ikka" ütles ta rõõmsalt ning sel hetkel tuli Caspar tagasi. "Palun" ütles ta ning ulatas mulle kuuma kohvi. "Liigume, Joe tuleb ka meiega" ütlesin ning tõusin. Liikusime autosse ning hakkasime kodu poole sõitma.
Astusime uksest sisse ning eemaldasime jalanõud. "Lähme elutuppa" ütlesin ning kõndisin ees juba sinna poole. Seal tabas mind aga uus üllatus. "Palju õnne sünnipäevaks" karjuti mulle järsku. "ISSAND JUMAL" karjusin ehmatusest. Louis,Zayn,Liam,Niall,Jai,Luke,Beau... kindlasti jälle mu kulla-kalli Bethi kätetöö. "Issand kus te mind ehmatasite" ütlesin naerdes ning asetasin käe rinnale ning ohkasin siis vaikselt. "Ja aitäh teile" ütlesin siis ning kõik tulid mind kallistama ja andsid kingid. "Oh te kullatükid, kinke polekski vaja" ütlesin naerdes. "On küll" ütles Louis, visates end diivanile pikali.
"Ja mis ma nüüd teiega peale hakkan? Ma ju ei oodanud külalisi" ütlesin naerdes ning asetasin kingid laua peale. "No sa võiks ikka joogipoolist pakkuda" ütles järsku Joe naerdes. "Hei bro" ütles järsku Louis ning tegi temaga seda käe surumis värki. Järskku tegid kõik temaga seda värki . Holi duck. "Mis te kõik teate üksteist?" küsisin siis, mille peale nad noogutasid. Well, ma vist ei tea paljusi asju.
Paar tundi hiljem
"Tsau" ütlesin kõigile ning sulgesin ukse. Püha müristus kui väsinud ma ikka olen. "Beth, ma lähen magama" lõugasin talle ning läksin oma tuppa. Käisin veel kiirelt pesus ning vahetasin riided tudukate vastu. Panin veel telefoni laadima ning pugesin teki alla, kus ka järgmiste minutite sees uinusin.
2 kuud hiljem.
"Musi, ärka üles" kuulsin kellegi häält. Avasin aeglaselt silmad ning seal ta seisis, kandik söögiga käes. "Casp, nii armas sinust" ütlesin ning tegin talle suu peale musi. "Enda printsessi jaoks ikka, muideks, sulle tuli kiri" ütles ta ning andis mulle siis kirja. Imelik. Panin selle hetkeks kõrvale ning hakkasin sööma. "Ma pean minema Joe juurde täna uut videot tegema, nii et ma parem hakkan liikuma" ütles Casp ning tegi mulle musi ja lahkus siis.
Võtsin nüüd kapilt kirja ja tõmbasin selle lahti. "Holy shit" pobisesin, kui nägin et see kiri on Harrylt. "Anna andeks mu printsess, et põhjustasin sulle sellist valu. Mulle tuli mu mälu tagasi ning ma jätsin Taylori ka maha. Palun anna mulle andeks. Ma ausalt ei tea, miks ma sind ei uskunud. Tahan sinuga kokku saada. Saaksime palun 24.08 kell 7pm Wellburgi kohvikus kokku? Loodan, et ilmud kohale. Love Harry xoxo" lugesin endale kirja ette. Holy shit. See on homme ja ma pean kella 8ks minema ju Caspari vanematega õhtusöögile. You got to be kidding me. Kuradi Harry.... ei suuda kohe otsustada kas minna või mitte. Arvan, et siiski tuleb minematta jätta...
