"Mida kuradit sa teed?" kordasin küsimust vihasemalt, kui tüdrukult vastust ei saanud. "Ma tulin vabandust paluma" vastas ta vaikselt. "Tõsiselt? See Kimberly keda mina teadsin, ei palunud kellegilt millegi pärast vabandust" pahandasin. "No nüüd siis palub" ütles ta tugevamini. "Ei, nii need asjad ei käi. Algul sõimad mind, et ära kolin ja hiljem kuulen, et minust käivad kooli peal kuulukad, et olen hoor ja kutsusin tookord Kevini majja mendid kohale. " rääkisin talle vihaselt. "Anna andeks" kordas ta. "Ma annan sulle su teo andeks, aga see ei tähenda, et ma sinuga nüüd uuesti suhtlema hakkaks või selle teo täiesti maha mataks" rääkisin vihaselt.
"Mine minema nüüd palun" ütlesin, vaigistades häält. Tüdruk vaatas mulle oma kurbade silmadega otsa ning lahkus siis. Tõmbasin näppudega üle tuka ning ohkasin siis valjult.
Ei pannudki enne tähele.... kõik on täpselt samamoodi nagu varem, kui siin elasime. Kõndisin kapi juurde ning silmitsesin pilte, mis olid ilusti pildiraamidesse pandud. Mina 5 aastasena. Mina lõpetamas. Vanematega pilt. Pilt vennaga... . "Oh venna kuidas ma sind igatsen" sosistasin ning libistasin näpuga üle pildi.
"Katy, isa viib teid koju nüüd" hõikas ema koridorist. "Tulen" hõikasin vastu ning kõndisin välja teiste juurde. "Kas seda sa issi mõtlesidki ? Kimbery igatses mind jah?" küsisin siis, mille peale isa noogutas. "Selge, liigume" ütlesin ning kallistasin ema ning istusin siis autosse.
Sõitsime terve tee vaikuses. Minu majani tee oli umbes pool tundi pikk. Lõpuks jõudsime suure kahe-korruselise valge maja ette. "OMG see on ju nii ilus" ütlesin, kui olin autost välja saanud. "Aitähhhh isssi" ütlesin ning kallistasin teda tugevalt."Tore, et meeldib" ütles isa naeratades ning viskas pilgu käekellale.
"Kahjuks pean ma nüüd lippama, aga homme näeme" ütles ta, istus autosse ning sõitis minema. "Tere tulemast uude koju" ütlesin Bethile rõõmsalt ning jooksime siis ruttu oma kohvritega sisse. Eemaldasime jalanõud ning läksime vaatama kohe kööki. "See on nagu ilgelt ilus ju" ütles Beth üllatunult. Ma ei saanud sõnu suust väljagi seega ainult noogutasin ning imetlesin kööki.
Vaatasime ka teised toad üle ning valisime endale toad. Pakkisime tund aega asju lahti. Pakid Austraaliast pidid jõudma järgmine päev, kell 10. "Huh, lahti pakitud kõik. Ma olen nii väsinud" vingus Bethany visates end minu voodile. "Ei ole midagi, me peame veel kell 9 pm valmis oleme. Suundume klubisse Madisons. Caspar võtab meid peale." ütlesin, asetades viimaseid pildiraame kapile.
"Omg, juba kutsus su välja?" küsis Beth üllatunult. "Ega see date pole, lihtsalt kaks sõpra lähevad välja lõbutsema" pahandasin temaga. "Mhmh sõbrad ikka" ütles ta naerdes. "Ole vait lollakas" ütlesin talle ning hakkasin ka naerma. "Mis kell üldse on?" küsis Bethany.Haarasin taskust telefoni ning vaatasin kella. "APPI 8 PM, RUTTU SÄTTIMA" karjusin talle. "Lollakas, ega kui me kahekesi ainult majas elame, ei tähenda, et meil naabreid pole" ütles Beth ning viskas mind padjaga. Hakkasin naerma ning ootamatult viskasin selle padja talle tagasi, vastu pead. "Aitab, sättima nüüd" ütlesin naerdes ning suundusin kohe kapi juurde ning hakkasin asju valima.
"Mis sa selga paned?" hõikas Beth teisest toast. "Meil on ju naabrid" lõugasin vastu ning naersin oma ette. "Lollakas" kuulsin teisest toast pominat. "Tegelt ma ei ole kindel... olen musta liibuva kleidi ja roosa liibuva kleidi vahel " karjusin talle siis. "Ma kah kahe vahel, tule siia oma kleitidega" hõikas ta vastu. Võtsin kaks kleiti kätte ning kõndisin tema tuppa.
