Old Love Is Going Back(One Direction fanfic)

10.osa/ Tagasi Londonis

Olime mineku valmis ja peatselt sõitsime juba restorani poole. Niall ja mina istusime kõrvuti ning Theo istus Pauliga meie vastas. Theo on nunnu, aga oma lapsele ma veel ei mõtle... See teeks mulle praegu haiget, sest mul on Nialliga ilus elu ja ma poleks nõus kellegi teisega praegu mitte teda jagama.

Vabandust, kui kõlan valesti, jahh, fännidele olen ma nõus teda jagama, sest siiski, nad armastavad Niall'i. Aga kellegi teisega, näiteks Ariana Grande või ükskõik kellega, ma teda nõus pole jagama. Sest muidu.... Muidu mind enam poleks ei 1D ega kellegi teise jaoks. Ma jookseks ära. Jahh, imelik aga jookseks. Sest kui keegi tekitaks mulle valu, siis olen ma selleks valmis tegema kõik, et tema selle kahekordselt tagasi saaks.

Ma olen olnud Niall'iga igavik koos, me ei teeks üksteisele haiget. Kuidas ta sai ilma need viis aastat olla minuta? Kuidas ta need läbi elas?

Mina käisin igapäev LA's koolis, mitte kellegiga suhtlemast, olles harjunud olema kooli popim siis seal ma seda ei elanud. Kõik tahtsid ja üritasid olla mu sõbrad, aga see ei õnnestunud neil. Isegi kõige kuumemal kutil mitte.

Nagu te teate, nutsin ma Niall'i kaks aastat taga. Aga ma lõpetasin, nähes, et ta on välimiselt õnnelik, aga seemiselt mitte.

Mõeldes neid mõtteid, olime jõudnud restorani.

Niall: "Kaunitar, tuled?" Naeratas ta mulle. Noogutasin. Astudes autos välja, võtsin ka Theo ning panin ta maha, võttes ta käest kinni, et ta ei kaoks. Niall tegi meile ukse lahti, et saaksime siseneda.

"Tervist, Horan'i nimele on pandud siia laud kinni." Ütles Niall ühele mees ettekandijale, kes seisis laua taga, kus oli rodu nimekirju. "Jahh, palun, siin on teie menüüd ning teie laua number on 369" naeratas ettekandija. "Täname" tänas Niall viisakalt ettekandijat.

Liikusime oma laua poole. Niall tõi Theole istumiseks söögitooli, sest Theo on pisike, et istuda toolil.

*3 tundi hiljem*

Olime oma toidu lõpetanud ning tasusime arve. Niall pani veel natukene ka joot raha ning me olime mineku valmis. Avasin oma telefoni, et vaadata kella. Kell oli saamas kaheksa. Tegin suured silmad pähe ja panin käe suu ette. "Mis juhtus?" Küsisi Niall kohe. "Kell on kohe kaheksa" itsitasin, sest Niall'i reaktsioon oli nii naljakas.

.

.

.

Viisime Theo just Deni ja Greg'i juurde. Nad olid Theo'd igatsenud. Ma oleks ka, kui ma oleks oma lapsest eemal. "Musi, mis teeme?" Tuli Niall just kuskilt, ma ei tea kust. "Otsuta sina" naeratasin talle. "Eee.. Vaatame jalkat?" Tegi ta kohe oma nunnu näo pähe. "Kes täna mängivad" tõstsin pilgu ta kaunitele silmadele. "Täna ei mängi keegi, vaatame õudukaat" ütles ta alguse kurvalt ja lõpu salakavalalt käsi kokku hõõrudes. Noogutasin. 

Kell oli päris palju. Ma pakun. "Kallis, kas me mitte homme ei lähe Londonisse?" Küsisin üpris väsinuna. "Mis see kell näitab juba?" Küsis Niall. "Kell saab viie minuti pärast kolm" ütlesin. "Meil läheb hommiku kell seitse lennuk" ütles Niall. "Aga magada ma tahan" suikusin unnne. 

*Kell 5 hommikul*

"Mis see piiksub" kirusin vaikselt, tahstin nii väga magada, sest me saime vaid kaks haiget tundi magada. "Niall, me peame sättima, lennuk läheb kahe tunni pärast." Raputasin Niall'i. Ta ei teinud teist nägugi. Läksin vannituppa, haarasin topsi ja panin sinna jääkülma vett. Läksin sellega tagasi magamistuppa ja kallasin selle Niall'ile peale. Kutt hüppa voodist püsti: "Mis sa teed ma magan" ütles ta virisedes. "Sorry kallis, meil läheb lennuk" ütlesin. "Ja me peame veel poolteist tundi sõitma Dublin'isse ka." Ütlesin. Vend pööritas silmi. Ta pani end riidesse ning ma otsutasin ka selle kasuks. Kui riides, võtsin oma eilse õhtuse pakitud kohvri ning läksime alla.