Old Love Is Going Back(One Direction fanfic)

13.osa/ Miks Mina?

*Konserti lõpp*

"Wow see oli parim konsert mu elus" naeratas Niall ja istus diivanile minu kõrvale. "Oo jaa, parim üldse" istus Harry teisele poole mind. Tõstsin kulmu, Harry? Miks istub tema minu kõrval? Mees, kes kunagi ei istu minu kõrval.. On nüüd lambist minu kõrval. Keegi viipas käega mu näo ees. Olin Harry't suu ammuli vahtima jäänud. Ma isegi ei pannud tähele. "Kallis on kõik korras?" Vaatas Niall mulle imelikult otsa. "J-jahh" ütlesin. "Okei oleks aeg minema hakata" ütles Louis kulmu tõstes. Ka tema vaatas mind nii nagu Harry oleks kuriteo sooritanud. Ma isegi ei tea miks ma seda tegin, vahtisin Harry't nagu jobu.

Istusime autos, kõik vaikuses. Mis mul on Harry vastu? Miks ma vahtisin teda nii? Miks? Mis toimub mu sees? "Louis, kui me koju jõuame, saaksime me nelja silma all rääkida, palun?" Tegin paluvaid silmi. Niall jahmus mu kõrval istmel ja solvus isegi veel rohkem, aga miks seda ma ei tea.

*Kodus*

Niall astus autost välja ja lõi ukse pauguga kinni, minu nina ees. "Mis sul viga on" karjusin autos ja avasin ukse ning kõndisin maja poole. "Rose, sa tahtsid minuga rääkida" hõikas Louis mu taga. Ahjaa.. "Tule maja taha" vaatasin selja taha ja ütlesin talle. Kui Louis oli mu selja taga liikusime maja taha verandale. "Mis teie vahel on? Miks sa Harry't sellise kallis-ma-armastan-sind pilguga vaatasid?" Küsis Louis. "Louis ma ei tea, ma lihtsalt vajan kellegi toetust, aga kindlasti mitte Niall'i, ta ei mõistaks" ütlesin. "Mida sa mõtled" küsis Louis näost punaseks minnes. "Sa oled ainus kes mind toeada saab" ütlesin ta kaissu pugedes. "Rose?" Ütles Louis. Ta ehmus, kuid ta võttis mu ümbert kinni. "Sa oled nagu mu vend, kes toetab mind iga hetk" ütlesin.

*Louis'i POV*

Kurat Rose miks just mina? Inimene kes sind armastab kõige rohkem ja sa valid tema enda toetus punktiks. "Rose ma-" ütlesin. Rose vaatas mu otsa, keerates pea üles poole, et mind näha. "Jah Louis venna ma kuulan" naeris Rose oma nime üle. "Ma ei tea kuidas seda-" katkestasin lause. Ma ei suuda. Suudlesin Rose'i magusaid huuli, peale Niall'i pole keegi neid huuli puutunud. Ime kombel Rose vastas samaga. Ma poleks seda oodanud... Rose'ilt, kes ei murraks truudust kunagi... Aga siiski teeb mulle valu, et olen talle venna eest. Olen eluaeg tahtnud olla Niall'i eest..

"Rose me ei tohiks.." Lõpetasin suudluse, kuradi idioot. "Louis ma-" hakkas Rose ütlema. Vaatasin talle otsa. "Louis ma vajan sinu toetust, just sinu, sa pead teadma  seda, nüüd sa tead. Ahh ei midagi lihtsalt vahel ma võin luba küsimata midagi küsida" naeratas Rose ja kadus mu vaateväljast. Arghhh god miks just mina...

*Rose'i POV*

Miks ma seda küll tegin? Olen ma hull? Segane? Jumala ära pööranud idioot? Appi.. Liikusin üles meie magamistuppa. Avasin ukse. Niall? Miks ta.. On sellises olekus nagu keegi oleks kellegi ära tapnud? "Ni-" "Rose meiega on läbi" karjus Niall pisarad silmas. "Niall?" Küsisin hirmunult. "Arvate, et mul pole silmi? Tõesti arvate? Rose sa tead kui raske mul on üle saada.." Karjus Niall ja nuttis samal ajal. "See polnud minu süü" tundsin ka endas süüd. "See oli esimene, kelllega ma üldse peale sinuga seda teinud olen... Kurat vōtaks kindlasti on sul naisi jalaga segada... Kindlasti on" karjusin vastu ja ka minul valgusid pisarad. "Rose, see polnud meie suhte ajal" karjus Niall. "Fuck aga sa oled seda teinud, mul oli siis ka valus" karjusin talle näkku ja hakkasin minema kõndima. "Ja kui sa arvad, et mul on keegi teine, siis tea, et Louis on kui vend, kes tegi pisivea" ütlesin enne lahkumist. Kõndisin alla kööki, võtsin joogi jogurti. Kui ma muidu armastan süüa, siis täna polnud seda üldse. Louis tuli kööki. "Hey" naeratas ta mulle. Noogutasin talle. "Rosen, juhtus midagi?" Muretses Louis, seda oli tema häälest kuulda. Hingasin sügavalt sisse ja ohates välja. Tahtsin nutma hakata, aga ma olen tugev. " tere poisid ja tüdruk. Homme kell 9 hommikul algab teil Elleni show's intervj-" astus isa sisse, karjus üle maja ja kui ta mind nägi... Tahtis ta küll kõigist maailma asjadest teada.

"Rose? On sul kõik ok?" Küsis isa ja kallistas mind. Louis läks suurde tuppa, ma pakun. "Ei minuga pole" rebisin end ta haardest lahti ja liikusin välisukse poole. Louis tuli sinna. "Rose ma-" "Ma tean, Louis. Me tegime vea, tema on teinud ka" ütlesin ja lahkusin majast. "Rosen oota sa ei saa ära joosta praegu" jooksis Louis mulle järgi. Jooksin meie majas olevasse parki. Louis mul kannul. Jäin seisma. Ma lihtsalt ei suutnud enam. "Rose" kallistas Louis mind minu juurde jõudes. "Louis" ütlesin läbi nutu. Jah ma nutsin, mu armastatu, kõige kallim siin ilmas ütles mulle, et meiega on kõik. Kuulsin enda telefoni helinat. "Vabandust" ütlesin ja liikusin eemale. Louis naeratas ja noogutas.

#kõne

M: "Hallo?" Ütlesin.
Tundmatu(T): "Tere Rosen" ütles tuttav hääl, kuid ma ei suutnud seda tuvastada.
M: "Kellega ma räägin?" Tõstsin kulmu ja vaatasin Louis'i poole. Louis vaatas kahtlustavalt mind.
T: "Kas tõesti tänapäeval ei tunta oma ema ka enam ära?" Ütle hääl vihaselt.
M: "E-E-Ema vabandust mul pole sinu numbrit" ütlesin.
T: "Ahh nii... Me Lotaga tuleme teile külla kaheks päevaks" ütle ema üleolevalt.
M: "MIDA?!?!" Karjusin ja katkestasin kõne.

Nad tulevad mu elu rikkuma? Ei ole võimalik. Just siis kui ma... Oot ema tahab mu õele Niall'i sokutada? See pole võimalik. "Louis ma pean koju saama" ütlesin. Louis tuli mu kõrvale ja me liikusime meie majja.

*Kodus*

"Isa" karjusin üle maja. Keegi naine lahkus isa toast. Hea seegi, et ta mu ema pole. "Tere. Sina oled Rose?" Ütles naine viisakalt. "Tere. Jah, ja teie? Kui tohib küsida." Naeratasin. "Mina olen Jennifer Aniston" naeratas naine. "Mina olen teie isa tulevane elukaaslane" naeratas Jennifer. Kuidas ma teda ära ei tununud? Olen ma imelik? On mul midagi viga? Omg mu eluaegne lemmik näitleja koos mu isaga ma pole uskunud. "T-te olete mu eluaegne lemmik näitleja. Sõbrad, nagu best saade ever." Hakkasin fangirlima. "Ja nüüd olen ma teie uus kasuema" naeratas ta laialt. "Sina, sina oled" kallistasin teda. "Ma pean hetkel minema, hiljem näeme" naeratasta ja lahkus. Louisil oli otseses karp terve aeg lahti.

"Hea töö" astusin isa tuppa ja naeratasin talle. Isa lamas voodis. "Jaa" naeratas isa õnnest. "Ema helistas" ütlesin. "Ja mis oli tema soov?" Küsis isa vihaselt. Ta õnn oli kadunud. "Nad pidi Lotaga siia tulema kaheks päevaks" ütlesin. "Ei, ema ei saa Niall'i Lotale jutu lõpp" sogas isa. Igatahes lause viimane pool tegi haiget ja ma lihtsalt kõndisin minema. Mida ma pean tegema...........
.
.
.
Heipaa. Uus osa jee. Loodan et meeldib ✌️😊 Musid-kallid😘😍 Liz x❤️💘💖✌️