Old Love Is Going Back(One Direction fanfic)

15.osa/ otsast peale

Kõik on nii perse keeratud. Ema keeras selle õhtusöögi perse. Ema võttis Nialli endaga kaasa, hoides tema meele kohal püstolit. Ta lubas Niallile kuuli pähe lasta, kui me liigutame ning nad õega jooksid ära, Niall ka muidugi.

Nutan oma toas, mõeldes, mis võib juhtuda. Isa läks Jenniferiga haiglasse, sest ema lõikus Jenni kätt. Kõik kolm poissi istuvad minu toas ja kuulavad mu hüsteerias nuttu ning kallistavad mind ümberringi.

"Mis saab kui ma ei näe teda iial? Mis saab kui ema teeb midagi? Mis kurat fucking saab kui juhtub see mida ma ei taha? Mis saab kui temast ilma jään?" Nutan ma... Pisarad ja valu ei saa otsa.

Louis palub poistel toast lahkuda. Punnivad vastu, aga siiski lähevad. "Louis" nutan tal kaelas, kleepunud temasse, mu toetuspunkt, mu vend, kes aitab mind.

"Shhh, kullake kõik saab korda" üritab ta mind rahustada. See ei aita. Ma ju teab, et ei saa miski korda. Ma tean, et Niall ei pruugi tagasi pöörduda. Ja kui peaks siis... Arghh... Ma vihkan end.

"Louis tee mulle haiget, lõika mind nii tükkideks kui saad, aga et ma Niall vaid korra näha saaks" nutan hüsteerias.

Miski ei aita mind.. Ta on kadunud ja võib-olla igaveseks... Tunnen kuidas osake minust sureb tegelikult...

*Louis'i POV*

Mul on raske näha Rose'i sellises olukorras... Kaotades oma eluaegse armastuse. Mis tunne see küll oleks? Oleks see nii hull nagu ma seda hetkel näen? Tapaks see mu sisemise poole?

*Rose'i POV*

Kuulsin ukse pauku. Mu nutmine seiskus. Jäin mõtlema, kus poisid on. "Liam, Harry" karjusin. Vaikus. Vaatasin Louisi. Tal oli sama ehmunud nägu. Lõugasin veelkord. Vaikus.

Jooksin alla. "Oota Rose see võib olla ohtlik" karjus Louis.

Jõudsin alla. Ma ei uskunud oma silmi. "Niall?" Sammusin eemale. Tal oli silm sinine, huul verine ja haavad ta vasakul käel... "Oled see sina? Niall?" Ütlesin nagu hull. Niall liikus mulle lähemale...

Ma.. Ausalt, ma ei usu oma silmi praegu. "Niall kuidas sa-" seisin liikunatult. Niall liikus mulle lähemale ja kallistas mind. Ma kallistasin Niall'i vastu. On see võimalik? On ta tõesti tagasi?

Kui rahunesin, läksime suurde tuppa. Louis vist oli oma tuppa läinud. Istusime diivanile.

"Kallis kuidas sa-" "Shh. Kuula mind" pani Niall näpu mu suu ette ja ütles noogutasin ja vaatasin talle pingsalt silma.

"Alustame siis, su ema ütles, et ma pean rohkem Loreeniga arga veetma." See juba murdis mu. Nägin ka teda murdumas. Pisar taas jooksis üle mu näo. On see tõsi, et ma pean seda veel kannatama?

"Niall-" hakkasin ütlema aga näpp suundus taas mu suu ette. "Kuula edasi. Ma polnud sellega nõus ning Loreen hakkas mind peksma ja võttis noa. Su ema vaatas seda kõike pealt. Ta lõikas mu kätte need haavad. Ma nii palju suutsin end päästa, Loreen ja su-" "ära kutsu seda inimest minu emaks" segasin vahele. See proua tegi ja teeb mulle haiget. Aga miks ta pidi mu eluarmastusele....

"Okei. Loreen sai ka siis paar kriimu endale ning ma rahustasin ta maha."

Kuidas, Niall? Millega? Kerkisid mu päge küsimused.

"Võtsin ta kallisse, mitte midagi rohkemat" ütles ta. Arghh.. Ma ei saa midagi öelda. Mu sõna ei kuku suust enam välja.

"On sinuga kõik ikka korras?" Ütles Niall. Kõndisin lihtsalt minema.

Läksin esmaabi kapi juurde. Võtsin puhastusvahendi ja plasstreid ning sideme. Pöördusin Niall'i juurde tagasi, sõnakestki ütlemata ning asusin asja kallale.

Kõigepealt puhastasin huule, tõin jääd ja panin ta silmale juurde jääkoti. Käskisin tal jääkotti hoida. Ta kuuletus. Puhastasin ta käe ning panin selle ümber sideme.

Peale seda viisin asjad oma kohtadele, vatitupsud visaksin minema.

"Kallis, sa oled nii hooliv" naeratas Niall. Ma ei kuuletunud vaid kõndisin minema.

"Rosen mis on juhtunud? Mis toimub?" Küsis Niall mulle järgnedes. Keerasin end. "Niall, mul ei ole kerge ja sa tead seda. On veel raskem kui sinul." See oli kõik mis talle ütlesin.

Ma ei suuda enam. Kõik rikkus ema ära, alati on ta seda teinud. Mul oli ilma temata hea. Aga enam mitte...
.
.
.
Hello kullakesed :) uus osa sai pika peale valmis. Üritan nüüd taas aktiivsem olla ;) Liz xx