Tõusin kärmelt toolilt püsti ja väljusin kabinetist. Sulgesin enda järel kindlalt ukse ja jäin sinna hetkeks seisma. Seejärel ruttasin oma kabineti poole, haarasin oma käekoti ja muud asjad, mida laual hoidsin, ja heitsin viimase pilgu oma hubasele töökohale.
Koridoris kõndides möödusin Matt'ist, kes mulle vaid segase ja küsiva pilgu saatis, kuid ma ei teinud sellest välja. Mul ei olnud tuju.
Kiirustasin lihtsalt oma auto poole. Istusin lõpuks sisse ja käivitasin mootori. Kiirustasin lihtsalt koju ja palusin jumalat, et Harry seal ei oleks.
Mõtlesin, mida oma eluga peale hakata nüüd. Ma olin vallandatud, põhimõtteliselt vallaline ka. Ma ei teadnud, kui kaugel on meie suhe Matt'iga ja kas see on üldse suhe või.. Ma ei tea, ma ei tahtnud sellest igatahes juttu teha.
Astusin autost välja ja kõndisin aeglasel sammul oma trepikoja poole. Avasin ukse ja lonkisin treppidest üles enda korteri ukse taha, avasin sellegi võtmetega ja astusin sisse. Lihtsalt seisin paarkümmend sekundit esikus, ukse ees ja vaatasin oma elamist ning mõtlesin.
Ohkasin valjult ja võtsin kontsakingad jalast ära. Läksin magamistuppa koos käekotiga, avasin koti ja otsisin sealt välja telefoni.
Toksisin tükk aega natuke närviliselt vastu ekraani, kuni lõpuks Matt'i numbri valisin. Parema käega panin telefoni kõrva äärde, vasakuga jäin oma ühe juuksesalguga mängima.
"Eee, hei, Matt," sõnasin vaikselt ja kirusin ennast, kuna mõtlesin just ümber. Mu plaan polnud hea.
"Hei, Kensi," kostus kõhklev hääl teiselt poolt toru.
Ma jäin mõtlema ja ei vastanud mehele midagi.
"Kas sul... oli asja ka või sa niisama helistasid, et teretada?"
Otsustasin, et ma ei löö, nagu tavaliselt, viimasel hetkel põnnama ja viin oma plaani täide. Mul pole kaotada midagi.
"Ma tahtsin," laususin sügavalt hinge tõmmates,"et sa räägiks oma teisest tööst mulle lähemalt."
"Sa ütlesid mulle, et sa ei tegele selliste asjadega."
"Noh, perse see," ütlesin sõjakalt. "Ma sain kinga."
Seekord oli mees väga üllatunud. "Sa teed nalja eks?"
"Ei tee."
"Miks sa kinga said? Pealegi, mis üldse toimus sinu kabinetis täna?"
"Harry tuli sinna, et korterivõtmeid saada ja nii, ma viskasin teda lillevaasiga, sest ma kartsin, et ta teeb mulle haiget. Ta tuli mulle nii lähedale ja ta oli täis..."
"Ma saan aru, aga sa oleks võinud kuidagi mind kutsuda." Matt'i hääl oli kurb.
"Ja kuidas ma seda teinud oleks sinu arust? "Matt, tule siia, Harry ahistab mind!"?" Karjusin demonstratiivselt telefonitorusse.
"Okei-okei, ma ei hakka sinuga vaidlema siin. Ma tulen tunni jooksul sinu juurde, eks."
"Aga tööpäev pole läbi ju veel," ma imestasin. "Sind vallandatakse ka muidu."
"Ma olen teise töö pärast rikas." Matt lõpetas kõne, need olid tema viimased sõnad.
Vaatasin hetkeks telefoni ekraani, mis kõne lõppedes tumedaks läks. Seejärel raputasin pead, et saada välja kõik need halvad mõtted ja küsimused, miks ma hakkan vargaks ja miks ma ise oma elu ära tahan rikkuda.
Lasin endal voodisse selili kukkuda ja jäin lage põrnitsema. Ma ei saanud siiski võitu mõtetest, et äkki ma jään vahele või mis siis, kui mind pandakse vangi? Äkki need teised mehed ei taha mind nende niiöelda grupeeringusse? Äkki... ma rikun oma elu ära? Mis siis, kui mu mingiks tööülesandeks on hoopiski tappa keegi ära?
Mu mõtteid summutas uksekell. Mulle ei tulnud mõttessegi, et ehk see on Harry. Ma lihtsalt avasin selle, sest olin kindel, et seal on Matt. Oligi.
Ta astus üle lävepaku, sulges ukse ja jäi mulle otsa vaatama. Ma lähenesin talle, panin lapsikult oma käed ümber ta kaela ja suudlesin teda tervituseks.
"Tule nüüd edasi, mul on raha vaja," sõnasin suudluse lõpetuseks.
"Sa oled nii kärsitu," naeratas mees, võttis kingad jalast ja järgnes mulle.
Istusime kõrvuti diivanile, ma vaatasin talle otsa.
"Räägi nüüd, mida ma pean kus, kuidas ja kellega tegema, et raha saada. Ja kui palju?"
"Ma pean bossiga rääkima, eks? Tema helistab meile kui on tööd."
"Ja kas praegu on?"
"Jah, paar minutit tagasi ta just helistas mulle..."
