Ma lausa jooksin trepikoja treppidest üles enda korteriukse poole ja keerasin selle lukust lahti värisevate kätega. Viskasin kingad esikusse põrandale ja tormasin magamistuppa.
Mul ei olnud ühtegi litsakat kleiti, mida selga panna, kui ausolla. Ma kandsin tavaliselt alati soliidseid riideid, mis olid omased kontoritöötajale, sest see ma ju olin.
Pika otsimise peale leidsin riidekapist kleidi, mida olin kandnud umbes kuus aastat tagasi. Muidugi mõista olin siis noorem, saledam ja kenam.
Ohates võtsin kleidi kapist välja ja punnitasin selga. See oli nii napp, et ma oleks isegi ennast prostituudiks pidanud. Hammustasin huulde ja otsustasin mitte õhtul juhtuvale mõelda, sest vastasel juhul oleks ma nutma puhkenud.
Tegin vannitoas omale tugeva meigi. See tähendab, et tegin omaleväga tumedad silmad ja veripunased huuled. Kõik muidugi selleks, et silmapaistvam olla.
Lõpuks oligi kell nii palju, et pidin hakkama Sunshine'i ööklubi poole liikuma. Saatsin Matt'ile veel sõnumi, milles kirjutasin, etolen teel ja pistsin seejärel telefoni ridiküli. Järgmise sõnumi pidin saatma siis, kui olen klubist mehega enda poole liikunud.
*
Astusin ööklubi uksest sisse. Sealne ruum oli hämar, vaid mõned värvilised tuled valgustasid ruumi. Inimesi oli väga palju – kõik väänlesid teineteise ümber ja vastas. Imestasin, kuidas need inimesed õhupuudusesse veel ära ei olnud surnud, sest ma olinkindel, et annan üsna pea otsad.
Seisin leti ääres ja tellisin omale esimese kokteili. Maksin oma viimase raha baarmenile ära ja jäin ahnelt kõrrest jooki rüüpama kui äkki taipasin – keegi polnud mulle rääkinud, milline seeRyan välja näeb või kust ma ta leida võiks.
Ohkasin kõva häälega ja võtsin ridikülist telefoni. Matt ei olnud vastanud. Asetasin joogi letile ja raputasin õrnalt pead.
„Milline Ryan välja näeb? Kust ma ta leian? K"
Saatsin Matt'ile sõnumi ära ja asetasin telefoni oma joogi kõrvale, jäin kannatamatult ekraani põrnitsema, lootes, et see läheb iga hetk valgeks, sest mees on mulle vastuse saatnud.
„Noh, kaaslane jätab tulemata?"küsis baarmen, kuivatades samal ajal klaasi.
Vaatasin talle otsa ja manasin näoleüsna hädise naeratuse.
„Enam-vähem nii jah."
„Kuidas enam vähem?"
Ma olin vaid filmis näinud, etsuvalised inimesed tunnevad võõraste tegemistest ja tunnetest huvi. Seda polnud minuga varem juhtunud, seega otsustasin mitte tähele panna ja siiski viisakaks jääda.
„No, see on umbes nagu pimekohting või nii."
„Ohoh," ta naeratas. „Mingilt internetileheküljelt või mõni sõbranna soovitas kedagi keda taväga kaugelt teab?"
„Teine variant pigem," võtsinväikese lonksu oma kokteilist. Ma ei tahtnud enam väga kaanidaseda, sest see oli ostetud mu viimase raha eest ja mul ei olnud uuejaoks piisavalt.
„See mees tundub päris mölakasolevat."
Kehitasin lihtsalt õlgu. Mul polnud erilist jututuju. Pealegi, kui ta oleks midagi selle Ryani-nimelise mehe kohta küsinud, siis ma poleks ju täpselt vastata osanud jaoleks pidanud päris kiirelt mõne vale välja mõtlema. Selles ma eriti hea ei olnud, sest minu valed kippusid üsna... ebausutavadtulema.
„Aga te pidite siin leti ääres kokku saama?" Alustas mees uuesti juttu, samal ajal mingile poolpurjus neiule punast kokteili segades.
„Me pidime siin kohtuma, me ei leppinud täpset kohta kokku."
„Rahvast on palju," ta vaatas nüüd uuesti minu poole. „Ma usun, et ta tuleb. Ta otsib sind ilmselt samamoodi. Vähemalt mina küll tulemata ei jätaks."
Ma olin meelitatud ja tundsin, kuidas põsed punakaks tõmbusid. Õnneks oli klubis halb valgus ja seda eiolnud näha.
Mu telefoni ekraan läks valgeks.Sellele tuli ilmselt vastus Matt'ilt või siis teade, et aku on kriitiliselt tühi.
Võtsin telefoni kätte ja vaatasin.Minu õnneks oli esimene variant ehk Matt vastas mulle.
„Ta on VIP ruumis tavaliselt ja tellib omale kellegi tantsima. Vaata sinna."
„Vabandust, ma nüüd lähen," ütlesin sõbralikult, vaatasin baarmeni poole viimast korda ja kõndisin läbi rahvamassi VIP ruumi poole.
Minu üllatuseks oli seal vaid üks ruum ja selles ruumis vaid üks mees. Ainus võimalus temaga jutule saada ja talle meeldida oli ilmselt mängida purjus naist. Palusin jumalat, et see oleks Ryan.
Tuigerdasin meelega, jook käes, ruumi ja teesklesin üllatust meest nähes.
„Oi, miks on vetsude juures valvurid?"
Ta naeratas lahkelt. „Tualetid on siit koridorist minnes edasi veel."
„Aaaaa," venitasin pikalt. „Kassa saad mulle ühe selle veel tellida? Ma tulen kohe tagasi."
Jätsin oma kokteili sinna laua peale ja ruttasin minema. Lootsin, et mees on minust huvitatud ja toob mulle uue kokteili.
Astusin tualettide uksest sisse ja muigasin endamisi. Terve minu tööots oleneski sellest, kas mul veab või ei vea.
Seisin lihtsalt kraanikausside juures ja lugesin mõtteis viis korda kuuekümneni. Mul ei olnud tegelikult mingit häda, see oli lihtsalt vale. Imestasin, et mu aju nii hästi oli genereerinud sellises olukorras.
Lõpuks tuikusin uksest välja VIP ruumide poole. Keerasin tuppa sisse ja minu üllatuseks istus mees sama koha peal nagu ennegi, kuid tema ees oli täidetud klaasiga kokteil.
Naeratasin. „Ma eeldan, et see on mulle, jah?"
„Sa tellisid ju jooki mult," sõnas ta mind ahne pilguga süües.
Võtsin oma joogi ja istusin meheleväga lähedale, naeratasin.
„Ma tänan sind."
„Ja mis on selle kauni tütarlapse nimi, kellega mul on au vestelda praegu?"
Ta oli kas väga purjus või väga peene kõneviisiga, et nii rääkis. Enamjaolt normaalsed inimesed nii ei räägi ju, või räägivad?
„Victoria Hermes," leiutasin just välja mingi suvalise nime, kuna ma enda turvalisuse huvides ei tahtnud pärisnime avaldada. „Ja sina oled...?"
Minus oli miskipärast tunne, et tavastab mulle valenimega. Keegi pole ju nii loll, et ütleks välja oma õige täisnime võhivõõrale, eriti veel klubis. Eesnimest oleks piisanud.
„Kui me täisnimesid kasutame, siisma olen Ryan Weston Hodge, kuid sõbrad ütlevad mulle Ryan lihtsalt."
Hingasin kergendatult ja naeratasin tema poole vaadates.
„Mis sulle nalja teeb?"
„Eeee... Ei midagi. Ilus mees uhke nimega ja täidetud klaas. Kas elu saaks veel parem olla?"
„Kindlasti saaks."
„Kuidas?" Jõin kõrrest kokteili ja pilgutasin aeglaselt mehele silma.
„Kas sa tahaks minu poole edasi minna?"
