mainin kohe alguses ära, et tärniga on eraldatud teine vaatenurk, mida mehed teevad, räägivad ja mõtlevad.
________________
Istusin nõutult pehmel diivanil ja vaatasin enda ees olevat rahakuhja. Hellitasin oma mõtteid vahepeal sellega, et see kogu raha on minu - ma saaks osta kõike, mida tahan.
Liiga palju ma sellele ei mõelnud, muidu oleksin äkki midagi eriti rumalat teinud, näiteks kogu rahaga minema jooksnud. Ei, ma poleks tegelikult ju julgenud seda teha. Üks miljon on ju ka väga hea algus.
Istusin igavlevalt diivanil, tõstes vahepeal rahutult ühte jalga üle teise, seejärel jälle vahetasin jalgu. Ootasin, kõrv kikkis, et millal kostuvad trepikojast tuttavad sammud, hääled või läheb uks lahti. Asjata.
Tahtsin Matt'ile helistada, kuid mu telefon oli jäänud koju, kus ilmselt Harry seda põhjalikult läbi vaatas, otsides asju, mille eest mind veel lüüa. Muidugi juhul, kui see telefon käima läks, sest ta viskas selle päris kõvasti eemale.
Kui keegi meestest oleks vaid oma telefoni siia jätnud... Ei, ma poleks ju niikuinii saanud Matt'ile helistada. Ma ei teadnud ta numbrit peast.
Torutasin huuli ja võtsin laualt ühe raharulli. Tõstsin selle enda nina juurde ja nuusutasin. Esimest korda elus tundsin raha lõhna. See sarnanes vanapaberi lõhnale, kuid selles oli midagi enamat. Ohutunne, risk, pingutused.
Tõusin püsti ja kõndisin akna poole. Vaatasin majast mööduvaid autosid. Lootsin sisimas koguaeg, et iga mööduv auto on nende uus auto. Et nad tulevad siia, võtavad mu peale koos rahaga ja me põgeneme. Põgeneme kohustustest, mina ka Harry juurest.
Raputasin natuke pettunult pead ja liikusin tagasi diivani juurde, istusin maha. Lasin pilgul üle toa rännata. See oli ikka must, räpane ja tundub, nagu keegi poleks siin mitte kunagi isegi üritanud tolmu võtta.
Ma oleksin ise tegelikult ka nõus sellises kohas elama, kui mulle regulaarselt tööotsadega raha laekuks juurde. Muidugi mingi hetk hiljem ostaksin korraliku maja - suur köök, bassein...
Tegelikult nüüd ma sain aru, miks nad seda Urkaks kutsusid - see korter nägigi välja nagu urgas. Kõik asjad olid hunnikus ja segamini, nagu siin oleks midagi toimunud.
Kortsutasin kulmu. Asjad olid hullemalt segamini kui eelmine kord. Vaatasin uuesti ringi. See koht nägi välja, nagu keegi oleks siit põgenenud. Nagu kellelgi oleks vaja olnud kähku oma paar vääriseset siit kaasa võtta ja plehku panna...
Mu silmad läksid suureks. Kurat! Ma olen nii rumal, mind jäeti siia koos noosiga. Ma pidin siit välja saama.
Haarasin paar rulli endale kätte, kaks tükki panin rinnahoidja vahele ja kõndisin esikusse. Vaatasin hetkeks tagasi - lauale oli ikka väga palju raha alles jäänud. Kõndisin aeglaselt lauani ja võtsin veel paar tükki rinnahoidja vahele.
Minu tegevust katkestas tuttav heli. See oli tegelikult ebameeldiv ja vali. Sireenid. Autouksed, mida avatakse ja seejärel sulgetakse.
Jooksin välisukseni, üritades seda avada. Lukus. Kurat, mul ei olnud võtit. See oli veel mingi vana kortermaja ka, kus iga korter avanes võtmega. Hingasin ärritatult välja.
Jooksin aknani ja vaatasin läbi kardinate sealt alla, lootes, et minu kogu pole läbi nende näha. Korter asus päris kõrgel, hüpata ei olnud ka mõtet. Ma oleksin surma saanud. Või siis lihtsalt päris kohutavalt viga ja oleksin vanglas mingi kipsis käega olnud.
Ei, ma ei lähe vanglasse. Ma ei teinud ju mitte midagi valesti. Ma ju olin ööklubis, ma olin õnnetu äkki ja otsisin endale lihtsalt lohutust ööks? Jah, seda ma just tegingi. See ei ole ju keelatud? Nad võivad kinnitust küsida Ryani käest.
Aga samas, ta ju teadis sellest, et ma valetasin oma nime kohta. Kuradi Harry, miks ta pidi tulema koju sel ajal. Miks ma pidin oma nime kohta valetama? Kui ma oleksin tõtt rääkinud, siis ei oleks see asi ju kahtlane tundunud.
Mu mõtteid summutasid tugevad koputused vastu välisust. Kurat, ma olin jäänud endamisi mõtlema akna äärde. Enam ei olnud teha mitte midagi. Istusin muserdatult diivanile ja katsin oma näo kätega.
See oli vaid aja küsimus, millal nad sisse tulevad ja minu vahistavad. Mul ei olnud võimalust ennast päästa, mitte kuidagi.
Lõpuks välisuks avanes ja sammud suundusid kõigepealt kööki, seejärel olid nad ukselävel. Vormis mehed relvadega.
*
"Kuulge, mis te arvate, kas me jääme vahele?"
Mehed hakkasid mürinal naerma.
"Kui ta ei tea meie pärisnimesidki, siis kuidas ta saaks meile midagi teha?"
"Aga minu näpujäljed on korteris."
"Ja minu omad ka, ja tema omad ka, meie kõigi omad on. Aga me ei ole kuriteoregistris."
"Jah, meie elasime seal ja tema murdis äkki hoopiski sisse?"
"Trent, sõida natuke aeglasemini, me äratame liikluspolitseidele kahtlust muidu," kostis Vincent natuke mures häälega.
"Ma ei ole harjunud nii aeglaselt sõitma," naeris teine vastu.
"Kuulge, kas me peaks turvavööd ka kinni panema?"
"Debiilik oled? See poob mu üles. Ma sõitsin viimati turvavööga kui vanemate juures elasin. Ehk siis kui ma olin kaksteist."
"Martin, raha on kaasas ikka kõik?"
"Siin," lausus mees ja kallistas õrnalt kohvrit.
"Valenimede juurde tagasi minnes," hakkas rääkima Trent. "Ma arvan, et me peaks ennast kusagil pubis õllega premeerima. "
"Miks? Sinu meelest oli see kogu ülesande raskeim osa?"
"Ei olnud," sõnas mees. "See lihtsalt tuli nii geniaalselt välja. Come on, kas ma olen Trevori nägu?"
"No ega ma eriti Matt ka ei ole," naeris Martin. "Matt on mingi matsi nimi."
"Ei, Matt oli "Seitsmendast taevast" üks laps Camdenite peres ja ta ei olnud küll mats," rääkis Vincent.
"Sa valisidki endale õige nime, sest Cameron oli "Moodsast perekonnast" üks gei. Sa oledki natuke gei, et sellist jama telekast vaatad," naljatas Trent.
"Jah?" Päris Vincent natuke solvunult vastu. "Ja sa ei ole gei, et "Moodsat perekonda" vaatad?"
"Ega ma seda saate pärast ei vaata," ta naeris,"sellel Columbiast tulnud naisel on suured tissid."
Mehed naersid selle peale ja peatusid esimeses ettejäävas pubis.
_______
the end
