Must Sümfoonia

9. Liami lugu

9.

 “V-v-vaim?” sosistasin ma kokudades. See tundus ebareaalsena. Kui ta oleks vaim, siis ma ei saaks teda katsuda. Ma ei näeks teda nii selgelt. Aga .. kes ta siis on? Või .. mis ta siis on?

 “Sa oled targem, kui ma arvasin. Ära solvu. Ma olem vaim, surnud, aga elan. Ma olen õnnetu. Vaevatud hing. Viimasel ajal olen ma rohkem rahu leidnud .. sinu kõrval. Ma otsustasin minna ja otsida midagi, mis mind vabastaks. Laseks mul lahkuda või ..,” aga ma katkestasin teda kriiskava “EI”-ga. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta tahab ära minna .. igaveseks.

 “EI, sa ei saa minna. EII!” Ma läksin paanikasse. Vaatasin teda Päikese suuruste silmadega, kus peegeldus vastu hirm. Hirm tema kaotamise ees. Ma olen nii isekas, kui paluksin tal jääda. Talle ei meeldi selline elu. Pealegi, ta on .. vaim?

 “Ma meeldin sulle? Kohe väga?” küsis ta suure muigega. Saatsin talle vihase pilgu. Ei? Mida? Liiga hästi arvab endast.

“Ei, lihtsalt. Mul on sind vaja. Sa oled mul hea sõber. Pealegi, oled sa mu elu korduvalt päästnud. Mida ma ilma sinuta teeks? Ma oleks praegu kuskil keldris luku taga või üldse maha maetud. Ma oleksin praegu ilmsel surnud, kui sind poleks olnud,” rääkisin ma kõik välja. See oligi tõde. Ma ei saaks ilma temata hakkama. Mul on teda vaja.

 “Ja ma pole sind õnnetuks teinud?” küsis ta. Raputasin automaatselt pead, kuid siis meenus mulle üks hetk.

 “Noh, siis kui sa minema läksid ja ma kolm päeva metsas uitasin, väsinuna ja näljasena siis .. siis see tegi mulle haiget. Sa oleksid võinud mulle siis vähemalt õige suuna ette näidata,” seletasin ma. Liam noogutas, kuid siis ilmus ta näole vallatu naeratus.

 “Aga mis sa sellest arvad siis?” küsis ta. Ma ei saanud aru. Millest täpsemalt?

 “Ah?”

 “Noh, sa pead ju voodit täna jagama vaimuga. Kas pole mitte kohutav? Või oled sa ümber mõelnud?” uuris ta. Hakkasin laginal naerma. Mida iganes ta ka üritab, see ei lähe tal läbi. Raputasin pead ja patsutasin ühele poolele voodile.

 “Ma kardan siin elus paljusid asju, kuid sina nende hulka küll ei kuulu. Kuidas saab sellist vaimu karta, kes näeb täielikult välja nagu inimene ning ei tee isegi akna taga kolli? Peale selle, sa ei ehmata mind nagu need vaimud seal õudukates. Sa oled pai vaim,” laususin ma ning pilgutasin vallatult silmi. Hakkasime mõlemad naerma. Ülejäänud õhtu veetsime üksteisega rääkides. Tema rääkis mulle endast muidugi sel õhtul rohkem. Korraga aga ilmus mu pähe küsimus. Kuidas ta vaimuks sai?

 Liam'i lugu

 Kui Sirena küsis minult, kuidas ma vaimuks sain, rääkisin ma talle enda loo ära. See ongi põhjus, miks ma oma rahu pole leidnud.

 See juhtus ammu. Umbes viiskümmend aastat tagasi. Mul oli imekaunis tüdruksõber. Sama ilus nagu Sirena. Tüdruku nimi oli aga Maria. Ta tundus kõige imelisema tüdrukuna maailmas, kuid oma elu viimastel minutitel sain aru, kellega mul tegu oli.

 Läksin talle külla, suur kimp punaseid roose käes. Need olid ju tema lemmikud. Koputasin uksele. Tahtsin temaga välja minna. Kuhugi sööma või kinno. Koputasin kolm korda, enne, kui uks avati. Tahtsin juba avajat tervitada, kuid sain enne aru, et tegemist oli mingi noormehega, keda ma nägin esimest korda.

 “Kes sa oled?” küsis ta ülbelt. Ma ei vastanud midagi. Ta tahtis ukse siis kinni virutada, kuid Maria jõudis lõpuks meie juurde. Ta näole ilmus ehmatus, mis segunes varsti segadusega.

 “Oh, Liam? Mida sina siin täna teed? Leppisime kokku, et kohtume homme. Mäletad?” küsis ta, suutes oma hääle jälle muretule toonile viia. Ahsoo, et täna siis selle tüübiga ja homme minuga, jah? Jääb vist ära.

 “Tulin vist jah valel ajal. Ja vaevalt, et me homme või üldse enam kunagi kohtume. Sa oled mulle tänasest alates päris .. jälk,” laususin ma, viskasin kaunid lilled maha ning hakkasin ära minema, kuid see mees haaras mu õlast ja tiris mu tagasi.

 “Sa kurat ei ütle Mariale nii!” karjus ta. Hakkasin teda lööma, kuid Maria tuli meie vahele ning lahutas meid.

 “Shane, mine koju! Ma tahan temaga natuke rääkida. Ausalt, ma saan hakkama. Tsau, pärast näeme,” ütles ta, saatis poisi lehvitusega minema ning läks tuppa. Otsustasin kuulata, mis tal öelda on. See oli mu elu kõige suurem viga.

 “Liam, sa siis ei taha mind enam näha? Aga me elame ju samas linnas. Ma arvasin, et sa tead. Sa käitusid koguaeg nii, nagu sa teaks. Ma oleks sulle muidu varem rääkinud,” seletas Maria. Hakkasin naerma. Mida iganes. Kui ma oleksin varem teadnud, kas ma oleks siis tema valede võrgus elanud?

 “Ma kolin nagu nii minema,” vastasin ma ükskõikselt ja hakkasin ukse poole minema, kuid Maria takistas mind. Ta surus korraga midagi külma mu kõrile.

 “Ma võin sulle selle palju-palju lihtsamaks teinud,” lausus tüdruk. Jäin teda kohkunult silmitsema. Tegi ta nalja? T'õesti, ta kavatseb mind tappa?

 “Enne aga vabanda! Ma pole jälk vaid kõige kaunim! Kõik tahavad mind. Ja sa ära nuta, et ma sind teisega petsin. Paljud pole minuga isegi kinos saanud käia. Palu vabandust! See võib sind veel päästa!” ütles Maria külmalt. Pööritasin silmi. Pigem suren rahus ja ilma vabanduseta, kui alandatuna. Pealegi ma mõtlesin seda tõsiselt! Surmtõsiselt.

 “Okei, suva see elu! Tapa mind! Suren parem teadmisega, milline .. sa oled mitte vabandusega, mida ma ei mõelnud tõsiselt! SA OLED LIHTSALT KÕIGE RÕVEDAM INIMENE, KEDA MA OMA LÜHIKESE ELU JOOKSUL KOHANUD OLEN!” röökisin ma täiest kõris. Korraga tundsin valusat torget kõhus, seejärel ribides ning viimaks sihtis ta mu südant.

 Ta surus oma huuled mu laubale ning sosistas sametiselt. “Ma nean sind ära. Sa ei leia rahu nagu pole seda leidnud ka mina. Hüvasti ning tere tulemast peagi minu maailma – vaimude maaima!” sosistas ta ning torkas äkilise liigutusega noa mu südamesse. Karjusin kõrvulukustavalt kuid juba järgmisel hetkel oli eluvaim minust lahkunud.

 Mõni aeg pärast surma taipasingi ma, et elan. Mitte nagu inimene, sest tundsin koguaeg kohutavat piina südames. Ma olin koguaeg kurb, õnnetu. Käisin oma vanemate juures, kuid nad olid surmani hirmunud, kui mind nägid. Nad pidasid mind vaimuks, kes ma ka tegelikult olen. Ausalt öeldes olid nad päris õnnelikud, kui mind nägid. Lubasin neid vahepeal külastada.

 Kohutusin mõne nädala pärast Mariaga, kuid viha ma tema vastu ei tundnud. Ta rääkis mulle, kes ma olen. Olin sellest muidugi aru saanud. “Sinu pärast olen ma selline!” ütlesin korraga, kuid siiski polnud ma vihane.

“Anna andeks, aga .. ma ei tahtnud sind päriselt siit ilmast ära kaotada. Sa leiad endale siit õnne, pea lihtsalt vastu. Ma pean minema, mind otsitakse ning sa peaksid ka mõneks ajaks siit linnast lahkuma. Pea meeles, sa just “surid” ,” seletas ta ning järgmisel hetkel oli Maria kadunud. Olin üksi oma igaveses elus.