Must Sümfoonia

30. Kodu, kallis kodu

Hei!

Enne kui lasen Teid, mu kallid lugejad, uut osa lugema, tahaksin ma tänada oma ühte kõige kallimat sõbrannat, Laurat, kes nüüd ise ka kirjutab juttu. Lihtsalt, see, et tema ka kirjutab andis mulle motivatsiooni uue osa kirjutamiseks. :)

Ma soovitan Teil ka tema jutule pilk peale visata.

Link: http://www.wattpad.com/story/12338849-unustamatu-harry-styles

30.

Valelik reetur! Ma ei suuda seda uskuda. See lihtsalt ei saa .. ei saa olla võimalik. Kõik peab olema vaid üks väga halb ja õudne unenägu. Peab olema! Kuidas see sai juhtuda? Miks see juhtus? Miks?

„Sirena, sa pead mõistma ju, et sa ei saa Maria vastu üksi minna, eriti, kui tal ka abiline kõrval on,“ üritas Ailward midagi selgitada, kuid ma raputasin hullunult pead. Ma ei vaja tema tühiseid selgitusi. Ma ei vaja teda üldse enam. Ta vedas mind räigelt alt ja seda ma ei unusta.

„Ole vait!“ karjatasin ma ja lõin teda vastu nägu. Võib-olla ei oleks ma seda tõesti pidanud tegema, sest mina olen ju vaid üks mõttetu ebaseaduslik vaimunärakas, aga tema on meie seas see kõige vägevam. Siiski mind ei huvitanud, sest ta vääris seda.

„Sirena, mida sa ometi ..,“ alustas Aden, kuid kui ma talle oma üli vihase pilgu pöörasin, vakatas ta koheselt. Mu pilk küll ei tapa, kuid mingi mõju sel kindlasti on. Muigasin ma kuid pöördusin jällegi tagasi Ailwardi poole, kes mind suhteliselt ükskõikselt vahtis.

„Arvad, et see oli tark tegu? Minu löömine? Et see nüüd tegi tehtud asjad olematuks?“ küsis Ailward. Ma vastasin talle ägeda pearaputusega. Muidugi ma ei arvanud seda. Ega ma mingi idioot ei olnud. Asi oli lihtsalt enesetunde küsimus.

„Ei, aga mul tekkis kohe palju parem tunne. Igatahes ma nüüd lähen. Hüvasti,“ laususin ma, keerasin end ümber ja hakkasin aeglaselt oma toa poole kõndima. Mul ei olnud kuskile ju tegelikult kiiret. Mul oli veel paar päeva „elada“, kuid ma ei plaaninudki midagi erakordset korda saada. Ma olin loobunud. Ja veel see Adeni asi. Kui ma lahkun, siis jääb nende tehing katki, eks? Lootsin ma naiivselt.

Oma tuppa jõudes, viskasin ma kiiresti kõik oma asjad kotti ning ma olin valmis minema. Vaatasin veel korraks oma tuba, peotades isegi paar pisarat. Avasin toa ukse ning asutusin kitsasse, lõpmatuna tunduvasse koridori. Sulgesin ohates ukse ning hakkasin väljapääsu poole jalutama. Mu samm oli raske ja vaevaline. Ma tundsin ennast reedetuna. Ma usaldasin ju siiski Ailwardi, aga tema .. reetis mu. Ma ei taha siin paigas enam kauem viibida.

Kõige masendavam selle lahkumise juures oli, et mitte keegi ei püüdnud mind takistada. Noh, nagu filmides tavaliselt traditsiooniline on. Ma vist tõesti lootsin, et leidub keegi, kes mulle järgi jookseb ja hüüab täiel kõril „Ära mine!“ või midagi taolist. Väga väga naiivne minust.

Mõne aja pärast leidsin ühe sobima mereäärse koha, kus sain oma elude üle järele mõelda. Mõelda neile headele asjadele, mis minu elus on juhtunud. Ja ka halbadele. Kõigele, sest igas asjas on nii head kui ka halba. Ma ei hakanudki oma põskedel tantsivaid pisaraid ära pühkima, sest see oleks kergelt mõttetu olnud. Neid tekkis liiga kiiresti juurde.

Leidsin end korraga mõtlemast kodule. Ma teadsin, mida edasi teha. Ma pidin veel viimast korda külastama oma kodu. Paika, mis oli mu jaoks kõige kallim. Kohta, kus ma veetsin oma elu kõige õnnelikumad aastad, kõige säravamad hetked.

Viskasin enda seljakoti õlale ning hakkasin jooksma. Mul polnud aimugi, kaua mul kulub sinna jõudmiseks, aega, aga igatahes mitte üle tunni aja. Iga hetkega, mil ma kodule lähemale jõudsin, tundsin ma sees soojust, rahulolu ning samas ka kerget ärevust. Ilmselgelt ei saa ma majja sisse astuda ning jätta lihtsalt näost näkku hüvasti. Kuigi nad teavad, et ma endiselt eksisteerin kuidagigi, siis teadmine, et mind pole varsti enam ka sellises olekus, lihtsalt hävitaks neid. Ma pean midagi paremat välja mõtlema.

Jõudsin linna umbes südaöö paiku. Enne oma kodu juurde maandumist otsustasin veel üle vaadata oma lemmikpaigad. Üheks oli näiteks vana ürgmets, mis asus linnast kümne kilomeetri kaugusel. Avastasin selle juhuslikult päeval, mil leidsin, et oleks aeg hakata enda füüsilistvormi jalgrattasõiduga parandama. Mul on selle üle vaid hea meel.

See vana, huvitavate puudega mets, on kuulnud ka minu kõige sügavamaid ja salajasemaid mõtteid ning saladusi. Isegi Heather ei teadnud pooli neist. Lihtsalt, ma olin ning olen endiselt arvamusel, et ühtegi inimest ei saa liiga palju usaldada.

Istusin vanale ning vihmast vettinud kännule. Rääkisin pikalt ja laialt oma viimastest seiklustest. Mul hakkas palju kergem, kui sain kõik detailideni välja rääkida. See andis kummalise kerguse. Tundsin end nagu taevalaotuses vahete vahel kuud varjavad õhukesed pilved. Jätsin metsaga hüvasti, kallistades veel korraks oma lemmikut puud. Miks just see mu lemmik oli? Sest ta oli kõige kõrgem, jämedam ja vägevam. Tahtsin ise sama võimsaks saada. Nojah, paljugi mis tahad, kõike lihtsalt ei saa.

Käisin veel mõnes heade mälestustega seonduvas paigas. Lõpuks olin valmis koju minema. Vanemad ilmselt magasid juba väga sügavalt. Avasin vana puuvärava ning astusin hoovi. Tundsin magusat lillelõhna. Hingasin sügava sõõmu seda endale sisse ning kinnitasin endale, et paremat lõhna ei leidu. Otsisin trepi ees oleva lillepoti alt majavõtme ning avasin ukse väikse kriiksatusega. Muigasin. Ema oli juba mitu aastat isale öelnud, et ta selle ukse ükskord ometi ära õlitaks. Seda pole siiski ikka veel juhtunud.

Mu kodus oli kõige kodusem lõhn. Ma jumaldasin seda. Olgu, minust oli enne vale arvata, et lillelõhn kõige parem on. Seda siin ei ületa mitte miski .. võib-olla ehk ainult Liam'i lõhn .. Uitasid mu mõtted keelatud radadele. Lubasin endale, et üritan nii palju kui võimalik Liami peale mitte mõelda. Tegelikult ma teadsin kohe lubadust andes, et ma libastun üsna kiiresti.

Ohkasin ning liikusin koridorist kööki, köögist elutuppa, elutoast mööda treppi ülemisele korrusele, kuni jäin seisma oma vanemate toa ukse taga. Sirutasin oma valge, peenikese käe lingi poole ning hoidsin ust avades hinge kinni. Ma kartsin, et see võib samuti kuidagi krigiseda ja nad üles äratada. Õnn oli aga minu poolel – uks avanes ilma ühegi häälitsuseta. Astusin voodi poole ning mu nägu täitus heldimusega. Nende näod olid endiselt kaunid ja rahulikud. Märkasin, et ema öökapi peal on pilt minust. Pilt mu põhikooli lõpetamisest. Naeratasin endamisi – see oli ka mu enda lemmikpilt iseendast. Vaatasin neid vähemalt tund aega, mõeldes oma kummalisi mõtteid. Lõpuks tegin mõlemale ettevaatlikult laubale musi ning liikusin siis oma tuppa.

Minu tuba. Minu kindlus. Minu pelgupaik. Tuba, kus on nii palju mälestusi. Istusin oma voodile. See krigises-kragises täpselt nagu vanasti. Mäletan, kuidas väiksena hüppasin selle peal ikka korralikult. Eks siis sellepärast need madratsi vedrud nii kurjasti minuga torisevadki.

Austusin akna juurde. Vaatasin välja ning vaade, mis mulle avanes oli lihtsalt imeline. Vanasti veetsin tunde lihtsalt siit aknast välja vaadates, inimeste käitumis analüüsides, tuvastades mööda lendavate lindude liike , uurides erinevate pilvede kuju. Olid ajad. Ilusad ajad. Kerged ajad.

Nüüd on kõik muutunud. Kõik.

Korraga tundsin, kuidas mul hing kinni jäi.

Mis toimub? Ei saanud ma aru.

Vot sulle kindlust.