Must Sümfoonia

21. Halb

21.

„Sina?“ küsisin ma ettevaatlikult, kartes, et ma kuulsin midagi väga valesti.

„Jah, mina. Sulle ei sobi see mõte?“ küsis ta, kõlades juba üpris nukralt. Okei, Sirena, ära riku kõike ära. Ta võiks ju tõesti sind õpetada. Ilmselt on tema sellel alal ka ikka päris hea. Või siis juba väga hea. Igatahes on temast kasu.

„Kindel? Ma olen kuratlikult koba ju. Su närvid ei pea vastu,“ laususin ma, mille peale Aden hakkas naerma. Tegelikult on see ju puhas tõde. Ja ta teab seda ise ka.

„Ah, elan vist ikka üle,“ ütles ta ja võttis mul käest kinni. Sulgesin silmad ja tundsin mingi kummalist elektrid meie vahel. Mu süda hakkas kiiremini lööma. Ei, Sirena, palun ei. Pisar veeres mööda mu põske alla. Ma ei tohi Liamile nii teha.

„Mis juhtus?“ küsis ta korraga väga murelikult, märgates mu pisarat. Raputasin lihtsalt pead, rapsasin oma käe vabaks ja eemaldusin temast. Jäin umbes kümne meetri kaugusel seisma ja ajasin pea kuklasse, vaadates taevast, mis oli täis ähvardavaid äikese pilvi. Tahtsin röökida Liami nime, et ta tuleks ja mind oma embusse võtaks. Aga seda ei juhtu.

„Sirena, on ikka kõik korras?“ küsis ta ettevaatlikult. Raputasin lohakalt pead. Kuidas ta saab üldse midagi sellist küsida? See on ju teada, et minu jaoks pole midagi praegu korras. Kõik on metsas ja veel hullemateski kohtades.

„Ei, ei ole ja sa tead seda ise väga hästi. Aga oleme kokku leppinud? Sa hakkad minu õpetajaks?“ Ma üritasin sujuvalt tagasi vanale jutule minna ja see õnnestus. Tegelikult ei tulnud see minu osavusest teemasid kõrvale viia, vaid tema kaasa tulekust. Ta ei tahtnud mulle lihtsalt rohkem haiget teha, et minu haavu siin lahkama hakata.

„Jah, ma olen nõus. Kuna alustame? Homme näiteks? Ja kus? Siin samas? Tundub kena ja sobiv koht olevat.“ Ta oli nii entusiastlik selles suhtes, et mul ei jäänud muud üle, kui temaga aina nõustuda. Mida varem, seda parem ja tõesti, see koht oli hea.

„Aga teeme nii siis,“ andsin ka mina selgelt oma nõusoleku. Seejärel oli vaikuse kord enda kätte võim haarata. Korraga Aden ohkas. Pöörasin oma tähelepanu temale.

„Mis mureks?“ oli minu kord nüüd uurida ja muretseda oma sõbra pärast. Ta kehitas õlgu.

„Ah, on tõesti midagi, aga tegelikult on see tühi asi. Ma pean tagasi linna minema. Tuled ka või jääd veel siia?“ Ka tema suutis teemat kiirelt ja osavalt vahetada. Miski jäi mind sellegi poolest painama. Ma olin kindel, et see polnud midagi nii tühi asi nagu ta väitis.

„Ma jään siia,“ vastasin ma lühidalt ja lasin tal minna. Jälle üksi. Muidugi mu Liamit täis mõtted ei jäta mind kunagi maha. Raske on. Väga raske.

* pool aastat hiljem *

Ma olin enda üle tõeliselt uhke. Olin väga palju arenenud. Kõik muidugi tänu Adenile. Ta oli mulle koguaeg toeks, peale selle leidis ta alati aega minuga tegeleda. Me harjutasime igapäev vähemalt viis tundi, kuigi ma kuulsin teda sageli Heather'ile kurtmas, kui kiire aeg tal on. Ma isegi ei teadnud, millega ta tegeleb.

Muidugi oli Aden ise ka palju muutunud. Ma märkasin igapäev temas midagi uut. Tema kummalised pilgud mind vaadates ajasid mind hulluks. Ta küll üritas seda väga varjata, aga ma polnud ka nii idioot, et ei oleks aru saanud. Ta oli minusse armunud ja mind veavasid sellepärast koguaeg süümepiinad. Ma tahtsin sellel teemal temaga vahepeal ka rääkida, kuid siis tõdesin, et see oleks kohatu ja jätsin selle plaani siis jälle katki.

„Kuule Sirena,“ kuulsin ma seljatagant häält, mis mind ehmatas. Reageerisin automaatselt – hüppasin püsti ja võtsin võitlusasendi sisse. Siis aga sain aru, et see oli ainult Heather ja ma istusin tagasi diivanile.

„Wow, tüdruk, kust sa sellised poose oled õppinud?“ küsis ta ning tema hääles kõlasid segamini nii imetlus, kadedus kui ka kahtlustus. Ta aimab! Teadvustasin endale kiiresti ja hakkasin käigu pealt välja mõtlema seletusi, millega vabandada hetk tagasi toimunut ja üldse neid tunde, mil ma kurat-teab-kus viibi kurat-teab-mida tehes.

„Ah, see pole midagi. Ma teadsin, et sina tuled ja siis ma-“ kuid muidugi ei lubanud ta mul lõpetada, sest ta nägi mind läbi. Moraal – ära kunagi valeta nendele, kes sind läbi ja lõhki teavad, sest nende jaoks oled sa peaaegu nagu avatud raamat. Jah, Heather nägi mind koheselt läbi. Tark laps.

„Tõesti?“ küsis ta irooniliselt. Ühmasin midagi selle peale ja jäin vaikides edasi istuma. Ta tuli mõne hetke pärast mu kõrvale.

„Ma arvasin, et me oleme parimad sõbrannad,“ lausus ta nördinult. Vaatasin teda ehmunult ja tahtsin hakata kinnitama, et me olemegi.

„Me olemegi, Heather! Me olemegi!“ ütlesin ma oktavi võrra kõrgemalt, sest ma olin paanikas. Ma kartsin, et kaotan ta. Kui ma tema ka nüüd kaotan, pole mul enam midagi.

„Kas parimad sõbrannad siis mitte ei usalda üksteist? Jah, kunagi me tõesti teatsime teineteisest igat pisematki kui asja, kuid nüüd olen ma kindel, et sa oled mulle midagi tähtsat rääkimata jätnud. See solvab mind. Haavab.“ Pisarad hakkasid tema põskedel omamoodi tantsu lööma. Tõmbasin parema käega kergelt üle ta näo, et pisarad „kustutada“.

„Anna andeks. Ma lihtsalt olin kindel, et sulle see ei meeldi ..,“ pomisesin ma midagi väga vaikselt ja vaatasin tühjal pilgul aknast välja.

„Ja mis nimelt?“ uuris ta. Sulgesin silmad, et ennast ette valmistada. Pidin talle tõe ära rääkima. Kartsin hullemast hullemat reaktsioon, kuid ta võttis selle üllatavalt kergelt vastu. Ta heitis mulle ette, et ma seda talle kohe ei rääkinud. Tundsin ennast halvasti. Oleksin pidanud talle sellest juba ammu rääkima. Või noh, kohe alguses.

Lubasin talle pühalikult, et edaspidi ei varja ma ta eest enam midagi. Ta oli algul küll kahtlev, kuid andestas mulle siiski ja soovitas mul tõesti oma lubadusest kinni pidada. Pärast seda arutasime veel, mida tema sünnipäeval teha ning valmistasime õhtusöögi neljale.

Kui õhtu söödud, sättisime ennast teleka ette, et teha üle hulga aja üks lõbus õhtu mingi komöödia ja popcorniga. Kuum pirukas: Klassikokkutulek oli just poole peal, kui kuulsime, kuidas keegi kannatamatult ust tagus. Torisesime midagi ja ajasime üksteist ust avama. Lõpuks olin ikkagi mina see, kes pidi filmi vaatamise katkestama, pehme diivani maha jätma ja vaatama, kes on see tolgus, kes öösel kaheteist ajal teiste rahu rikkuma tuleb.

Avasi ukse ja kiljatasin. Maria! Minu kodu ukse taga! Mida ta tahab? Ma olen surnud. Me oleme kõik surnud! Ja Liam? Loodedavasti on tema see ainus õnnelik, kes sellest eluga pääseb. Tema väärib seda. Mina mitte. Nii et Maria, lase tulla – tee, mis sa tegema pead.

„Mida sa tahad?“ Nägin kõvasti vaeva, et oma viimased julguse riismed selle küsimiseks kokku korjata. Ma soovisin juba kogu südamest, et ta teeb selle kiiresti ja valutult ära. Mul oli piinlemisest kõrini saanud.

„Ma kutsun sind duellile. Ainult sina ja mina. Võitja saab Liami endale.“

Okei, see on kordi halvem kui surra piineldes.