Must Sümfoonia

40. Lõpp

"Mina võitsin," laususin ma ja ühe välkkiire liigutuse jooksul saatsin ma hõbedast pussnoa täpselt Maria südame poole teele. Hetk hiljem peatus nuga täpselt seal, kus pidi - Maria südames. Koheselt lasi ta Liami oma haardest lahti ning üritas oma viimaste jõuvarudega nuga oma südamest välja tõmmata, kuid ta oli juba liiga nõrk.

Naine, kes oli varem olnud võitmatu, vajus jõuetult murule. Nuga oli oma töö teinud.

Mina olin oma töö teinud.

Mariaga oli lõpp.

_______________

Ruttasin tulistjalu Liami juurde ning põlvitasin ta kõrvale maha. Nägin, kuidas pisarad mööda ta põski alla voolasid. Mu kurku tekkis klomp. Äkki ta kardab mind nüüd? Kui nägi, kui kiirelt ja külmavereliselt ma Maria maha koksasin? Või äkki ta ikka tundis tema vastu midagi? Veel hullem - äkki ta armastas Mariat? 

Mu pähe tulvas korraga sada südantmurdvat ja väga ebameeldivat mõtet. Ma tundsin, kuidas mul süda justkui pahaks läks ning lihased süldiks muutusid. Viimaks puhkesin ka ise nutma, kuid katsin näo kiirelt kätega.

"Kallis, mis on? Ära nuta, palun. Ma olen sinu üle nii uhke! Sa tegid just võimatut. Sa oled imeline," sosistas Liam ja silitas õrnalt oma pehmete sõrmedega mu nägu. Nuuksatasin veel kord, võtsin käed näo eest ning vaatasin talle küsivalt otsa.

"Kas tõesti? Aga .. aga, miks sina siis nutsid?" küsisin ma umbusklikkult, sest ma olin endiselt segaduses ja mitte ainult - minu üle valitsesid ka mitmed teised tunded, nagu näiteks võidujoovastus, uskumatus, tunne, et olen kõik võimas, õnnetunne, kuid ka kurbus, segadus, kahetsus .. süütunne? Raske oli endale tunnistada, et olin just kellegi eksistentsi lõpetanud. Igaveseks.

"Ma nutsin õnnest, kallis. Ma olen lõpuks ometi Mariast vaba. Sa oled mu päästja. Ma armastan sind nii väga. Aitäh sulle," sosistas Liam südamlikult. Ma nägin ta näost, et ta on tõesti õnnelik ja lõpuks ometi oma mineviku varjudest vaba. Ehk teisisõnu Mariast. Naeratasin ning surusin oma huuled õrnalt Liami omadele.

"Sinu jaoks olen kõigeks valmis," vastasin ma, siiras naeratus mu sõnu saatmas. Ajasin ennast püsti ning sirutasin oma käe Liami poole, et ka teda püsti aidata. Ta haaras mu käest ning järgmisel hetkel seisime koos püsti. Kasutasin võimalust ära ja põimisin oma käed ümber tema, sest olin täielikult välja teeninud oma kallima sooja ning kindlust andva kallistuse. Oh kui imeline oli lõpuks jälle Liami käte vahel olla. See oli nii õige.

"Ma igatsesin sind. Nii väga," sosistasin ma õrnalt ja paitasin hellalt ta põske. Härdimuspisar oli mu silmaveekaevust jooksu pannud ja libistas end mööda mu põske alla. Ma lihtsalt ei suutnud oma emotsioone vaka all hoida. Ma tundsin ennast nii rahulolevana. Õnnelikuna. Kergendatuna. Ma tundsin, et lõpuks ometi on mu edasisel eksistentsil taas mõte. Ma olin oma armastuse tagasi saanud. Ja ma lubasin endale, et enam ei lahuta meid mitte miski. Mitte iial.

"Mina sind ka, pisike. Sügaval enda sees, kuhu Maria oli minu tunded, reaalse mõistuse ja isiksuse pagendanud, igatsesin ma sind iga sekund. See oli piin ja ma ei saanud isegi midagi teha, sest tõelisel minal polnud absoluutselt mingit kontrolli. Aitäh, et tõid tõelise minu tagasi." Liami silmist peegeldus samal ajal nii kurbus kui ka tänulikkus.Ja armastus. Tohutu armastus. Suudlesin ta laupa ja naeratasin.

"Alati," sosistasin ma ja vaatasin talle sügavale silma. Hetk hiljem puudutasid Liami sametpehmed huuled juba minu omi ning ma hõljusin seitsmendas taevas. Paradiis. Ma tundsin ennast nii õnnelikuna, kuid samas ka tohutult väsinuna. Mulle kulub küll üks kuuajaline magamine ära.

"Khm-khm," kuulsime Liamiga seljatagant köhatus. Ma võpatasin ja keerasin end välgunoole kiirusel ümber. Ma kartsin, et äkki on Maria mingil moel siiski elus. Ei, olemas? Eksisteerimas? Sest kui ma midagi viimasel ajal õppinud olen, siis seda, et minu uues maailmas ja elus pole miski võimatu.