Must Sümfoonia

33. Ämblik

Kuna see osa on selline suhteliselt lõbus, siis lisan paar meeleolukamat laulu! Need ei lähe eriti jutuga kokku, aga elab üle. :D

Natasha Bedingfield - Happy ( https://www.youtube.com/watch?v=tTSgoXAXddk )

Charlie Brown - On My Way ( http://www.youtube.com/watch?v=Y3bE3rmFJEk )

_______________________

Ma polnud kindel, kas nägemus, mida ma kerget uinakut tehes nägin oli pelgalt vaid unenägu või oli see kunagi ka reaalsuses toimunud. Vahel on päris keeruline teha vahet unenägudel ja reaalsusel. Ja vahel tuleb asja eksitama veel ka see kummaline  deja vu  tunne, mis on nii segatusttekitav, et ma päriselt ei oskagi seda isegi enda jaoks lahti seletada. See tunne lihtsalt on selline, et sa tead, et see on deja vu. Segane jutt, kas pole?

Igatahes lõpuks olin ma endas selgusele jõudnud. Õigele otsusele tulnud. Ma kinnitasin, et pole hilja veel natuke treenida. Poolteist päeva on tegelikult päris pikk aeg. Kui vaid tahta, võib päris paljut korda saata. 

Nii ma siis treenisingi - üksi. Ma ei hakanud isegi see kord teesklema, et mu ümber harjutavad koos minuga paar mu nähtamatut sõpra. Sest neid lihtsalt polnud. Nad olid vist kuidagi eriti nähtamatuks muutunud. Isegi mina ei näinud neid. Ei tahtnudki näha. Mul oli muud targematki teha, kui arendada oma kujutlusvõimet. Nagu näiteks trenni, trenni ja ma vist mainisin juba trenni? Igatahes jah, trenni. Trenn oli peamine.

Ma ei tundnudki ennast üksikuna, kuigi ei saanud ka salata, et koos paarilisega oleks kõik igatahes tõhusamalt kulgenud. Aga ma ei kurtnud - parem ikka kui mitte midagi. Ühel hetkel avastasin ma, et jalgadel on maru raske liikuda. Algul muidugi ma õiget põhjust ära ei tajunud. Arvasin lihtsalt, et hakkan väsima. Lõpuks ma tundsin ka ebamugavustunnet enda jalatsites ja kui ma tulin mõttele, et ei teeks paha enda jalavarje natuke puhastada, kallasin ma neist kahepeale kokku välja umbes kolm ja pool kilogrammi liiva. Nojah, need on need igasugused keerukad hüpped, saltod, kukerpallid ja muud enesekaitse võtted. Tõdesin ma, kerge muie huulil. 

Umbes keskpäeva paiku olin ma omadega juba päris läbi ning kõht lõi ka kergelt pilli. See oli kurb ja kergelt ärritav tühjakõhumuusika. Ajasin endale peale poole tunnist lebotamist kargud taas alla ning otsustasin otsida midagi kõhu täitmiseks. Miks ma üldse seda sööki vajan, kui ma vaim olen? Ei saanud ma üldse aru. 

Ohkasin süngelt ning hakkasin lähima linna poole jooksma. Huvitav, mis moodi ma hetkel üldse välja näen? Vaim võisin ma küll olla, kuid inimesed nägid mind. Kahjuks või õnneks, ma isegi ei teadnud. 

Teel linna möödusin ma ühest mahajäetud välimusega majast. Otsustasin asja lähemalt uurida ning selguski, et hetkel ei olnud majas ühtegi hinge. Inimhinge. Tegin veidike pahandust ning murdsin majja sisse. Enda arvates suutsin ma isegi üsna viisakalt ukse lahti muukida. Keegi ei saa arugi pärast, raudselt!

Vaatasin majas ringi. Mööbel oli antiikse välimusega, kuid paksu tolmukihiga kaetud. Hea, et mul tolmuallergiat pole! Kas vaimul üldse saaks olla allergiaid? Laes rippusid suured ning uhked lühtrid. Oleksin ühe vastu peaaegu oma pea ära löönud. Elutoas oli väike sofa ning iidse välimusega sektsioonil asus vana must-valge teler ning paar raamitud koltunud välimusega fotot. Uurisin pilte lähemalt. Oma üllatuseks avastasin, et ühel neist naeratas mulle kusagilt tuttav noormees. Tükk aega üritasin meenutada, kus ma teda näinud olin ja kes ta olin, kuid lõpuks andsin siiski alla. 

Liikusin edasi ning leidsin täiesti korraliku välimusega vannitoa. Muidugi kui välja arvata selle tohutult suure ämblikuvõrgu, mis kohe vanni kohal rippus. Judistasin õlgu, kui olin veidike aega võrgu peremehega tõtt vahtinud. Mul läks vist igasugune pesemise isu üle, sest no kuulge, kuidas sa saaksid ennast rahulikult pesta, kui su peakohal pervotseb mingi kaheksa karvase koivaga elukas. Ei ole vist eriti meeldiv, ega ju?

Astusin vannitoast välja ning hakkasin plaani pidama, mida selle nõmeda ämblikuvõrguga ometi ette võtta. Lõpuks leidsin köögist vana ning räsitud välimusega harja. Suundusin tagasi vannituppa, et pidada ämblikuga maha väike lahing. Eks see on vist eelsoojendus enne Mariaga vastakuti minemist. 

Pärast kümne sekundilist harjakeerutamist ämbliku võrgu sees, olin mina lahingu kindlalt võitnud. Ainult vana ning üsna tüseda välimusega ämblik põrnitses mind nüüd harja teisest otsast. Jooksin kiiresti välja ning viskasin harja endast mitme meetri kaugusele murule. Säh sulle, väike pervo! Hinga nüüd vahelduseks ka värkset õhku! 

Kui ämblikust oli lahti saadud, võisin ma rahulikult vanni mõnulema minna. Mul kadus lausa ajataju. Äkitselt tuletas tühikõht mulle meelde, mis missioon mul ennist pooleli oli jäänud. Hüppasin vannist välja ning liikusin garderoobi poole, et leida endale midagi korralikumat selga. Enda pettumuseks leidsin eest vaid igas pikkuses kleite. Ei, tore! Ma ei lootnudki, et leian endale sealt võistlusvormi või paari teksasid ja pusa, aga ballikleidiga lihtsalt poodi saia järgi minna oli isegi minu jaoks kergelt kohatu. 

Ohkasin ning hakkasin isegi meeleheitsest meeste riietes tuhnima. Lõpuks leidsin ma enda jaoks päris parajad teksad ning valisin suvalise meeste särgi. Kuna teksad olid siiski liiga ebamugavalt pikad ja kummalise lõikega, otsustasin ma neid veidike tuunida ja lühikesteks püksteks muuta. See on minust eriti ebaviisakas, eks? Marssida kellegi teise elamisse sisse, kasutada luba küsimata nende vanni, visata välja nende vannitoalaes rippunud lemmiklooma ja lõppudelõpuks lõhkuda ära ainukese majasleidunud teksapaari. Kurat, olen mina ikka kombetu! Pahandasin ma endaga, kuid see oli pigem naljaga pooleks. 

Kui olin käärid pükstesse sisse löönud, kuulsin enda seljatagant vaikset köhatust. Võpatasin ning pillasin ehmatusest käärid maha. Oh, damn! Sattusin ma paanikasse. Keerasin ennast aeglaselt ringi ja mulle vaatas otsa üks imeilus pruunide silmade, tõmmu naha ning mahagoni värvi juustega noormees. Jah, see sama, keda ma enne pildi järgi tuvastada üritasin. Kuid mulle ei meenunud endiselt, kellega tegu oli. 

"Tead sa ikka, et rikkusid mu lemmikteksad just ära?" küsis ta, kelmikas muie suul. Tundsin, kuidas mu nägu õhetama lõi. Ilmselt sarnanesin värvilt juba rohkem tomati kui inimesega. Vaatasin maha ning ajasin end püsti. Avastasin alles siis, et mu keha kattis ta ülemeeliku pilgu eest vaid kapist leitud meestesärk. Õnneks kattis see aga piisavalt. 

"Ee .. am .. uhm, annaandeks, prseltka mai tahtnud," vuristasin ma vigaselt talle. Poiss kergitas oma paremat kulmu, andes märku, et ma kordaksin end. Ohkasin närviliselt. "Anna andeks, ma ei tahtnud ja .. ma ei teadnud, et siin keegi elab. Praegu. Kõik näib nii .. ah, vahet pole," ajasin ma mingit imelikku teksti välja, kuid tema naeratus ei kustunud.

"Ah, ära põe. Ma tegin ainult nalja. Võid need vabalt endale võtta," lausus ta sõbralikult ning naeratas meeletult seksikalt. Ma lootsin, et mul suunurgast ila ei tilkunud. "A muide, sul on väga seksikad jalad," lisas ta kelmikalt ning enne toast lahkudes tegi ta mulle silma. Seisin pärast ta lahkumist tükk aega veel keset tuba, sest mu keha oli lihtsalt üllatusest halvatud.

Mis just toimus? 

_________________________________________

Ma pole tükk aega ühegi osa kirjutamist nii nautinud nagu praegu. Lihtsalt, see oli nii fun ja terve osa tuli lõbusama meeleoluga kui tavaliselt. Sest noh, kogu see masendus tüütab ka ühel hetkel ära, eks? Ja küll kurbust ka veel tuleb. Btw, ma olen ennast ületanud! Juba kolmas osa selle kuu jooksul!?!? Wow!!! Aga mulle meeldib see ja ma loodan, et teile ka, mu kallid lugejad.

A ja ma tõesti ei tea, miks ma mingi uue kuti siia sisse kirjutasin! :D Ja tahate teada, mille järgi ma peatükkidele pealkirjad panen? Tavaliselt esimese mõtte järgi, mis peatükiga seostub. See kord turgatas esimesena pähe üks sõna: ämblik! :D

VOTE'ge & kommenteerige! Aitäh, armsad! ;)

Teie Viola <3