Must Sümfoonia

4. Miks?

4. osa

Heitsin pilgu kõikidele ruumidele, kuid Heath'i polnud. Pidin alla andma ja tagasi alumisele korrusele minema, kui märkasin, et miski tõkestab mu teed. Kohas, kus enne polnud midagi, asetses nüüd uhke ning kindlasti vana tiibklaver. Kuidas see siia sai? Olin ma sõnatu.

“Rion,” hüüdsin ma hädiselt. Kordasin ta nime mitu korda, enne, kui ta mind kuulis ja midagi arusaamatut vastu hõikas. “Rion, saaksid mulle appi tulla? Ma ei saa alla. Mingi vana klaver on siin ees. Äkki me saaks ta siit kuidagi ära lükata või midagi?” pakkusin ma. Üritasin ka üksinda teda kuhugipoole eest saada, kuid muidugi see katse ebaõnnestus, Ma polnud oma elus midagi rakset tõstnud ega lükanud. Olin olnud väga ärahellitatud jõnglane.

“Ohsaa, kuidas sa üldse üles said?” uuris Rion. Ta hoidis ikkagi veel Matt'ist kinni. Pidin jälle tõdema, et mees nägi kohutavalt sant välja. Surusin oma huuled kitsaks kriipsuks, kui neid kahte jälgisin. Olin juba unustanud klaveri olemasolu.

“Siin mingit teist pääsu pole?” uurisin ma Matt'ilt, kui olin oma mõtetega tagasi Maale saabunud. Iga hetkega, mil ma majas viibisin, tundsin ma suuremat meeleheidet ja õudust. Ma polnud enam isegi kindel, kas oleksin tahtnud mingit teist teed proovida.

“On küll, aga .. ma ei soovita. See maja on .. kurjust täis,” ütles Matt. Ta hääl kõlas vägagi reipalt ning see polnud üldse mitte kooskõlas tema näoga, mis oli nii väsinud. Tema lause rahustas mind maha. Kuigi ma polnud mitte kunagi oma elus uskunud vaimude olemasolusse, pidin ma seal majas viibides nentima, et olin eksinud. Nad olid olemas .. ja kuidas veel.

“Ohjaah,” ohkasin ma sügavalt. Pidin proovima üle klaveri ronima. Kõhklesin algul, sest mind saatis koguaeg halb eelaimdus. Lõpuks viisin siiski oma plaani täide. Õnneks möödus see plaan edukalt ning ma seisin peagi poiste kõrval.

“Matt, sa ei hoia Heath'i kinni, ega ju?” otsisin ma mingit kinnitust. Minust oli rumal arvata, et ta mulle niisama kergelt vastust annab, aga üritada ju võis. Mu energia ning elujõud jäid aina väiksemaks. Soe kiirgus, mis mind tavaliselt igal pool saatis, hakkas otsa saama.

“Heath'i kinni? Ei, miks ma peaks. Kas ta on kadunud?” oli Matt kohkunud. Millegi pärast tekkisid mul kohe kahtlused, et ta teeskleb. See tundus tõelise näitemänguna ja ta mängis üle.

“Kus ta on?” küsis Rion teravalt, kes oli samale järeldusele jõudnud. Matt kohkus. Mis ta arvas, et pole nii halb valetaja või? Irvitasin ma enda mõtetes.

“Ma ei tea, ausalt, ma ei tea,” sosistas Matt. Paanika hakkas temast võitu saama. Ta värises üle keha ja kui ta käed poleks kinni olnud, oleks ta ilmselt ka küüsi närima hakanud. Mäletan, et see oli kunagi tema komme.

“Velataja!” karjusin ma, kaotades korraga enesevalitsuse. See tuli nii äkki. Viha, mis voolas jäiselt mu soontes, hirmutas mind tugevalt. Tundsin verejanu .. ja ühel hetkel see kõik kadus. Olin jälle endine. Tardusin äsjasest õudsest kogemusest paigale. Võtsin kätte oma talismani ning tundsin, kuidas see oli jahtuma hakanud. Enne oli ta olnud kuum. Teadsin, et ta võitles kurjusega, millest maja lausa kubises.

Teadsin ka, et kui tahan talismani kaitset, pean siit majast mõneks ajaks lahkuma ja tagasi tulema siis, kui ehte võim on taastunud. Mul polnud aga aega. Imestasin üldse, kuidas Rion vastu pidas. Ta nägu oli lubivalge ning võisin kihlavedada, et ma ei jäänud sugugi temast maha.

“Matt, palun, ütle kus Heath on. Me võime korraldada veel nii, et sul sellest suuri pahandusi ei tuleks. Lihtsalt, aita meid. Ma tahan siit võimalikult kiiresti minema saada. Matt, palun,” anusin ma, tehes oma silmad nii suurteks ja nukrateks, kui võimalik. Nii olin ma alati oma tahtmist saanud.

“Olgu, Heath on keldris, aga ma ei usu, et teil õnnestuks teda päästa. Olen juba mitu päeva üritanud, kuid see kõik väsitab topelt kiirusega ära. Teda hoiavad siin iidsed hinged, kes on nõuks võtnud, et Heather'il on aeg nendega ühineda. Nad koguvad kauneid naisi. Sirena, sa võid olla järgmine. Sa pead siit minema nii kaugele kui võimalik ja jätma meid sellega tegelema. Ausalt, see on soovitus, mis tuleb sügavalt mu südamest,” rääkis Matt. Kõikides tema sõnadest kõlas tõde, mis tegi asja palju kohutavamaks. Ma ei suutnud enam midagi otsustada ega teha. Mu talisman oli juba peaaegu jääkülm, kui ma majast välja jooksin, tirides Rioni endaga kaasa. Pidin temaga rääkima, sest tema oli mu ainuke lootus.

Kui mu sõbranna kadunuks jäi, ei osanud ma aimatagi, et asi nii hulluks võis osutuda. See tundus lihtsalt nii absurdsena. Mõte vaimudest ja nendest isegi avalikult rääkimine, võis teha sind hulluks. Öeldes, et sa neid näed, kindlustasid sa endale tee vaimuhaiglasse. Kuid ometi .. see kõik oli raudne tõsi. Tõsi, mis kõlas nii väärana.

“Sa pead minema. Ma mõistan,” sosistas Rion kurvalt ja uuris mu silmi. Iga pisar, mis mu põsele kukkus, tegi valu. See oli kohutav. Piin. Ma ei tea kuidas, aga Rion – poiss, keda ma olin kunagi vihanud, sai mulle ühel hetkel nii kalliks. Silitasin hoolivalt ta põske.

“Rion, ma ei usu, et Teie sellega hakkama saaksite. Kui uskumatu see ka poleks, ma siiski lahkun. Aga ma tulen tagasi. Mina ja mu medaljon peame koguma jõudu – ta on jääkülm. Ma lähen kogun nii palju infot kui võimalik selle olukorra kohta. Tagasi tulles .. ma usun, et toon kaasa Heath'i vabaduse võtme. Rion, hoia ennast, sest siis teen seda ka mina!” rääkisin ma pika jutu maha. Rion'i pilk käis minu silmade ja talismani vahet.

                                                               # # #

Võib-olla tuli jälle lühike osa , aga need osad olid mul ka varem ette kirjutatud :)

Hinnake (vote) , kommenteerige , kriitikat , arvamusi - KÕIKE ! :)

Suve , päikest ning imeilusat algavat vabadust ! :)

V.