Must Sümfoonia

7. Drip Drop

7.

“Lõpeta see mängimine!” karjatasin korraga. Ma ei tea kust see viha tuli, aga korraga ma ei suutnud ennast enam taltsutada.

“Mängimine?” küsis Liam, kergitas kulme ning naeratas lõbusalt. Ta veel ajab mu hauda! Vastik, vastik, vastik! Ebaaus.

“Ära tee sellist nägu, et sa ei tea mitte midagi. Meist kahest tead sina palju rohkem. Näiteks sellest, mis sai nendest inimestest. Mis juhtus minuga. Kuidas sa üldse need inimesed päästsid? Kui päästsidki. Ma ei saa selles kindel ju olla. Ausalt öeldes .. ma ei saa mitte milleski kindel olla, kui olen sinuga koos,” ütlesin ma kõik välja, mis mu südant olid viimased viisteist minutit piinanud ning närinud.

“Oh sind küll, Sirena,” ütles ta ja raputas pead, kuid naeratus ei jätnud ikka teda maha.

“Ole vait!” sisistasin ja hakkasin ta juurest minema kõndima. Ma ei taha temaga enam koos olla. Tahan ausust ja usaldust, mitte salapärasust ja .. ma ei tea mida veel. Uskumatu tüüp! Kes? Liam muidugi.

“Kuhu minema?” uuris ta. Ma polnud märganudki, et ta oli mu kõrvale jõudnud. Mida ta tahab? Mul on temast kõriauguni! Enam ei jõua. Ei suuda lihtsalt!

“Kas sa jääd rahule vastusega nagu sinna, kuhu sina ei lähe? Loodedavasti ei lähe,” parandasin ma ennast viimase lausega. Liam peatas mu, haarates mu käest kinni. Jälle tundsin seda mõnusat surinat. Ta tundus mulle vastupandamatuna, kuid siis raputasin pead, et end sellistest jaburatest mõtetest vabastada.

“Jah?” küsisin külmalt, kuid see oli muidugi teeseldud. Tegelikult tahtsin ma talle sülle hüpata, kuid suutsin ennast talitseda. Napilt, kuid ikkagi suutsin. Ma ei tea, mis mul viga on! Miks ma teda niii väga tahan? Appi, ma olengi imelik! - sattusin segadusse. Oleksin tahtud Liamist väga kaugele joosta, kuid sisetunne ütles, et ta jõuaks mulle ennem järele, kui ma jõuan ühenigi lugeda. Kohutav.

“Sa käitud nii imelikult. Su pilk on samuti .. segaduses. Sa ei tea, mida teha. Sa ei tea, mida tahta,” sosistas ta. Raputasin pead. Miks ta peab selline olema? Langesin põlvili ning katsin näo. Ma ei nutnud vaid korrutasin, et ta minema läheks.

“Ma ei saa sind ju jätta, kui sa selline oled,” sosistas ta. Ta hääles oli kuulda nukrust, kurbust ja ahastust. Ohkasin.

“Sa ei saa ka jääda. Kui jääd, muutun ma veel kohutavamaks. Usu mind,” sosistasin ma. Ma teadsin, et kui ta ära läheb, siis .. see mõjub mulle algul veel hullemalt. Aga ainult algul. Mõne aja pärast on kõik unustatud. Lähen oma eluga edasi, üritan lahendada vaimude mõistatuse, päästa Sirena ja .. Rion? Ta on vaid sõber.

“Miks ma suudan kõik alati ära rikkuda? Miks ma teen alati kõik õnnetuks? Miks? Sirena, ma ei tahtnud sulle haiget teha. See juhtus kogemata, aga jah .. sul on õigus. Ma pean minema. Anna andeks, et sind varem ei kuulanud vaid ajasin oma jonni. Ma ei teadnud mida teha. Ma ei teadnud, mida oleks õige teha, kuid nüüd .. nüüd ma tean. Hüvasti, Sirena Maya,” viimase lause ütles ta kirglikult, silitas mu pead ja kõndis siis minema. Kui taipasin vaadata, kuhu poole ta kõnnib, polnud silmapiiril näha enam kedagi. Ta on läinud! Igaveseks! Läinud!

Mu süda nuttis mitu päeva, sest olin kaotanud hea sõbra. Inimese, kes päästis mu elu ja võib-olla paljude teiste omad ka. Ma lonkisin aina edasi, kõht tühi, meel kurb. Ma ei suutnud pärast kolmandat päeva ikka leida teed metsast välja. Kas mu saatus oli siin metsas nälga surra?

Olin nii nõrk, et komistasin iga viie minuti tagant ning kukkusin maha. Mõne hetke pärast üritasin end siiski püsti ajada. Ma ei tohtinud lahinguta alistuda. Ma pidin tegema kõik, et Heather ära päästa. Olin ainuke võimalus. Ja Rion .. ta ju ootas mind.

“Hei, preili!” hüüdis keegi kuskilt metsast. Sain aru, et ta oli mulle väga lähedal, aga ma ei teadnud, et ta mind hõikas. Olin taas püsti tõusnud, kui järgmise nõrkuse hooga maha kukkusin. Mul oli tunne, et ma ei pea enam kaua vastu. Kurk kuivas, kõht korises.

“Oh issan jumal! Mis teiega küll lahti on?” küsis üks naise hääl. Avasin silmad ning märkasin koge temaz sügavsiniseid silmi, mis olid nii kaunid, et lõid mu keeletuks.

“Oodake siin, ma helistan oma vennale,” ütles naine ning kõndis eemale. Mõne hetke pärast tuli ta tagasi ning ütles, et ta vend on teel. Nad lubasid mind viia nende koju, et siis vaadata, mis mul viga on. Ma ei teadnud, kas see on hea idee. Kui ma väike olin, korrutas ema mulle sageli, et võõraste majja ei tohi minna. Sel hetkel mõtlesin ma ainult, et kui seal saab süüa ja juua, on kõik korras.

Peagi jõudiski meie juurde üks noor mees, kes jäi mind uurivalt silmitsema. Ta heitis pilgu korraks ka oma õele. Panin taas tähele, et ka sellel mehel olid samasugused silmad nagu ta õel. Kadestasin neid, sest see tegi nad eriliseks. Mina pole aga kunagi olnud eriline.

“Mis temaga juhtus? Paistab suht nigela väljanägemisega. Nälg?” Ta ei ootanud vastust, vaid võttis mu sülle. Sulgesin silmad. Ma ei suutnud lihtsalt vastu panna. Tundsin ennast kergena nagu liblikas. Mõnus.

“Tee kiiremini, Liam,” ütles naine. Mu silmad läksid plaksti lahti. Mis asja? Liam? Selle mehe nimi on Liam? Mis kurat siin toimub? Kas maailmas mingeid muid nimesid pole kui Liam? Aaah, see on haige.

“Ära prääksu, ma teen isegi kiiresti ning me oleme kohe kohal,” vastas mees. Kuigi tundsin ennast väga sandisti, sain ma aru tüdimusest, mis seda meest valdas. Mul polnud aimugi, mis selle põhjustas. Ma ei hoolinudki sellest.

Korraga tundsin ma oma keed kaelas, mis põletas mind. See oli valus. Iiveldama ajavalt valus. See tunne hirmutas mind. Tundsin, kuidas külm higi pärlendas mu laubal. Mu peast käis korduvalt läbi mõte surmast. Selle kee kohutav valu sundis mu mõtteid selleks. Ma värisesin üle kere, mu mõtted kiilusid kinni. Ma ei suutnud enam hingata. Arvasin, et lämbun ära. Valu käte. See oli kõige jubedam hetk mu elus.

“Liam! Vaata teda! Vaata tüdrukut!” karjatas naine. “Ta vähkreb krampides! Mis tal viga on! Liam, tee midagi!” karjus naine hüsteeriliselt üle metsa. Liam asetas mu maha ja uuris mind. Siis märkas keed mu kaelas. Ta pilk muutus surmtõsiseks.