Must Sümfoonia

38. Hõbenuga

Eelmises osas:

Ma olin paanikas. Tõsiselt suures paanikas. Kuid siis meenus mulle päev, mil mind tuli tapma üks Maria jüngritest. Too lõpetas ise surnult. Üritasin meelde tuletada, kuidas see käis. Mida ma tegin? Mida ma ometi tegin tol korral?

Mu silme ette vilksas pilt pussnoast. Südames.

Käes!

Kuid kõik ei osutunud siiski nii lihtsalt. Olin oma mõtesse vajumisega unustanud maas lebava Maria, kes otsustas pärast kiiret toibumist vastupanu osutada. Järgmisel hetkel kallistasin juba mina maapinda ning mu kohal kõrgus Maria, kes hoidis käes väga õõvastava välimusega üliteravat ora. See helkis hõbedaselt.

Kas te teete nalja? Ega ma mingi libahunt ei ole.

Kuid tegelikult ei olnud absoluutselt õige hetk nalja heitmiseks. Minu aeg oli läbi saamas.

* * *

"Sa sured. Seekord päriselt," sosistas Maria võidukalt. Neelatasin, sest ilmselgelt oli tal õigus. Ei, Sirena, mõtle positiivselt. Sa saad hakkama. Liami pärast. Chrisi pärast. Kõigi pärast, kes on pidanud Maria pärast kannatama. Su peale loodetakse. Sa ei tohi neid alt vedada. Võitle!

Mu alateadvus osutus tugevamaks, kui ma iial oleks osanud arvata. Aga sel oli õigus. Ma ei ole allaandja ning aega veel on. Ma suudan ennast kokku võtta. Ma tean, et ma saan hakkama. Miks? Sest ma ise usun endasse.

"Ära ole selles nii kindel." Me mõlemad Mariaga keerasime pead isiku poole, kes oli meie juurde ilmunud. Chris. Loomulikult Chris. Ohkasin ning Maria turtsatas selle peale.

"Hei, iluspoiss. Ära muretse, ilmas on ka teisi tüdrukuid. Palju paremaid, kui see siin -," ning Maria saatis minu poole üsnagi tülgastunud pilgu. Pööritasin silmi.

"Chris, ma saan hakkama. Päriselt. See on minu võitlus," ütlesin ma ning üritasin kõlada nii vapralt kui vähegi võimalik. Kohe kõlas Maria ülimalt sarkastiline naer.

"Kas see olukord näib sulle tõesti sellisena, et sa saaksid hakkama?" küsis Maria jäigalt.

"Igatahes." Ma tegin Chrisile silma ning nägin, kuidas ta vaikselt taganema hakkas. Okei, suurepärane. Nüüd on kuidagi vaja olukord minu kasuks tagasi pöörata.

"Tead, mis on eriti lõbus?" küsis Maria külmalt ning varajase võidurõõmuga ta toonis. Raputasin eitavalt pead, sest mul tõesti polnud aimugi, kuhu ta mõtted võisid seekord tüürida. Ilmselgelt andis ta oma parima, et mulle veel rohkem haiget teha. Oli näha, et ta nautis oma mõtet ja tõsiasja, et saab seda kohe ka minuga jagada. Ta saatis mu poole üleoleva naeratuse.

"Sa võitled Liami nimel, aga teda see ei huvita. Ta isegi ei mäleta, kes sa oled. Tal on sinust ükskõik." Ja mul oli õigus. Kuigi ma juba teadsin, et nii ka tegelikult on, tegi see siiski haiget. Andsin endast parima, et jääda nii emotsioonituks kui vähegi võimalik. Tundus, et see õnnestus, sest märkasin Maria pilgus hetkelist segadust.

Ja pettumust. Ta oli olnud ilmselt täiesti kindel, et rohkem polnudki minu purustamiseks vaja. Ta eksis. Ma ei olnud enam see nõrk tüdruk, kes ma olin varem olnud. Ma pole tegelikult kunagi väga nõrk olnud. Lihtsalt nüüd olengi ma tugev, vapper, sihikindel. Mitte allaandja, nagu ma varem tihti arvasin. Ja tundsin.

"Veel midagi, mida ma juba tean?" küsisin ma üsna tülpinult. Maria jäi mind uskumatult jõllitama. Ta ei oleks eales osanud sellist asjate kulgu ette kujutada. Nii kurb. Või oota - siiski mitte. Kergitasin veel küsivalt kulmu, kuid mingit vastust ei tulnud.

Tundsin, et nüüd on õige hetk tegutsemiseks. Kui ma ka ei suuda järgmise viie sekundi jooksul Maria eksistentsi lõpetada, siis võiksin ma proovida nii kaugele jõuda, et seisaksin taas kahe jalaga maas. Aitab sellest niiskel maapinnal lebotamisest.