Kuidas tappa albatrossi

1. Ebaaus

Pimedus, vaikus, valu, pisarad, hirm. See oli kõik mida sel hetkel tundsin. Ma avasin maja ukse ning astusin sisse. Ma olin enda mõtetesse uppumas. Miks pidi kõik nii minema? Astusin mööda trepiastmeid aina kõrgemale. Hirm ja paanika suurenesid märgatavalt. Ma nägin välja nagu üks tavaline emotsioonitu tüdruk, kuid oma mõtetes ma karjusin. Ma lõpetasin nutmise, sest ma tean et see ei muuda enam midagi.

Astusin maja katusele ning tundsin taaskord külma tuult mulle näkku puhumas. Astusin väikeste sammudega katuse äärele. Ma heidsin oma käed laiali ja lihtsalt seisin seal. Seda oli liiga palju korraga. 

"Hei sina seal!" hüüdis üks võõras hääl mu selja tagant. See pani mind veidi võpatama. "Mida sa teed siin?" küsis võõras, kuid ma ei vastanud talle.

Ta naeratas, tegelikult pigem irvitas, kuid jäi siis tõsiseks.

  "Tead, et enesetapp pole ainuke võimalus?" 

 "Mu elu on olnud täielik sitt, mul pole enam ühtegi võimalust." 

"Aga räägi mulle siis oma lugu, kena õhtu ja aega mul on."

 "Miks ma peaksin sellest sulle rääkima?"

"Miks mitte rääkida võõrale enda murest, kergendad kukrut. Pärast palju lihtsam lendu tõusta."

"Kas tahad seda päriselt kuulda?"

 "Jah ma kuulan rõõmu... huviga?"

 "Heaküll."  

Mida ma tegin? Ma ei tea. Miks oleks ma pidanud rääkima oma  elust ühele võõrale inimesele, kuid seda lugu ma endaga hauda kaasa ei vii. Minu vigadest võiksid siiski teised õppida.

Uksepauk. Sahmimine koridoris. Pudeli klirin. Ta oli tagasi.

Vaatasin Lucyle otsa. Nägin hirmu ta silmis. See oli valus vaatepilt, näha hirmu oma õe silmis. Hirm, mis tekkis isiku pärast, keda kunagi kutsusime isaks. 

Vaatasin läbi uksepao, kuidas ta ebaselgel pilgul püsti üritas püsida. Ei läinud just kaua, kui ta seal samas lihtsalt põrandale vajus ja koheselt magama jäi. 

"Ära karda, ta jäi magama," ütlesin Lucyle samal hetkel teda enda embusesse võttes.

"Mulle ei meeldi, et ta siin on. Ma ei taha et ta jälle karjuma hakkaks," ütles Lucy õrnalt nuuksudes.

Hoidsin teda veel tugevamini. Ma tahan, et see kõik lihtsalt läbi saaks. Tahan, et aeg läheks kiiremini. Tahan, et ma saaksin juba täiskasvanuks.

Ma võtaksin Lucy ja oma asjad ning koliksin ära. Leiaksin töö ning ei peaks kartma selle kaotamist, tolle jõhkardi pärast. Ma saaksin siit ära.

Viskusin oma voodisse ja puhkesin nutma. See kõik on nii ebaõiglane. Alles paar aastat tagasi oli mul kindel tuleviku plaan. Mul oli välja valitud ülikool, kuhu tahtsin õppima minna. Amet, mida tahtsin õppida.

Mul oli kaks vanemat, kes oli kõrgepalgalised. Mul oli ideaalne perekond. Ilus maja, uhked riided. Kõik, mida üks teismeline tüdruk elult tahtagi saab.

Aga pärast ema surma hakkas kõik allamäge jooksma. Selgus, et meie elu polnudki nii roosiline, kui mu vanemad mulle näidata olid üritanud. Olime elanud puhtalt laenude najal. Kaotasime ühtäkki kõik, mida enda omaks olime nimetanud.

Isa langes sõltuvusse. Isa, mis isa? Seda monstrumit ei saa nimetada isaks. Sõltuvus on imenud ta endasse. Ta ei ole enam mu isa. Ta on nüüd ori, sõltuvuse ori. Ta ei oma enda üle enam kontrolli. Teda pole enam minu jaoks olemas.

Ma olen lühikese ajaga kaotanud palju. Väga palju. Ja nüüd jään ilma ka oma haridusest. Viimane asi mis oleks mind veel kunagi pidanud aitama järje peale.

Ja see kõik ongi ebaaus. Mida ma olen valesti teinud, et mind ja mu õde niimoodi karistatakse.