Me istusime kahekesi tugitoolidel, ninad raamatusse süvenenud. Sellest on kujunenud omaette rutiin. Istume pärastlõunal kahekesi elutoas ja loeme raamatut. Raamatuklubi missugune.
Olles läbi lugenud nii mitugi vapustavat teost, alustades klassikutest ja lõpetades tõeliste legendidega, tuli mul tahtmine teha midagi erakordset. Ma otsustasin lugeda midagi noortepärast. Mingit kõige läilamat armastus draamat, mis oleks üldse võimalik eksisteerima Austini imelises raamatukogus.
Kuuldes mu soovi tõstis Austin mu ette suure tolmukihiga kaetud pappkarbi, täis raamatuid. Ta väitis, et need on ainukesed raamatud, mida ta veel enda kodus lugenud pole. Tal pole lihtsalt olnud piisavalt tahtejõudu, et neid lugeda.
Ma pistsin siis oma käe pimesi karpi, tõmmates välja esimese sõrmede vahele jääva raamatu. Lugedes raamatu pealkirja tekkis mul esimene okserefleks. "Ilus öine suudlus".
Peale paari hetke kõhklust otsustasin raamatut mitte pealkirja järgi hinnata ja andsin sellele võimaluse.
Ma olen seda otsust kahetsenud kolm viimast tundi. Olen kolm tundi järjest üritanud seda raamatut lugeda, samal ajal võideldes endaga, et mitte näppe kurku lükata. See on piin.
"Me istusime kohvikus üksteisest paari laua kaugusel. Tabasin ühtäkki end teda vaatamas, meie silmad kohtusid. Järgnesid kolm imelist sekundit, mille vältel me üksteisele silma vaatasime, kuid siis pöörasin pea ära. Oleks me kauemaks vaatama jäänud, oleks see juba piinlikuks läinud."
Turtsatasin vaid selle jubeduse peale. See on lihtsalt üks paberi raiskamine. Mind ärritab inimeste mõtlematu ajakasutus. Inimestel pole aimugi, kui pikk aeg tegelikult on. Kolm sekundit? Sa vaatad kolm sekundit võõrale inimesele silma sisse ja alles peale seda hakkab olukord piinlikuks minema?
Kas see autor on üldse kunagi kolmeni lugenud. Ma tahaks näha, kuidas ta rahulikult tänaval kõnnib jäädes võõrale inimesele kolmeks sekundiks silma vaatama.
Oma frustratsioonist ajendatult tekkis mul tahtmine viia läbi üks eksperiment. Mul puudus küll võõras inimene, kuid selle koha võis peaaegu sama hästi ära täita ka Austin.
"Pask, täielik pask!" ütlesin ma pead raamatult tõstmata. Ma ei lausunud rohkem midagi, kuid teadsin, et olen pälvinud tema tähelepanu. Tundsin ta pilku endal.
Tõstsin rahulikult oma pea ning jäin talle sõnagi lausumata sügavuti silma vaatama.
Üks, kaks, kolm. Lugesin rahulikult ning katkestasin silmsideme. suunasin pilgu taas raamatusse.
"Mis on?"
"Mida?" küsisin pea raamatust tõstes ja teeseldes nagu poleks midagi vahepeal juhtunud.
"Miks sa mind pikalt jõllitasid?"
"Aga see oli ju kõigest kolm sekundit."
"Tundus nagu igavik, väga ebamugav igavik," ütles ta jätkuvalt segaduses olles.
Muigasin lihtsalt ta öeldu peale ning lugesin oma eksperimendi õnnestunuks. Pöörasin oma pea taas raamatu poole, jättes Austini segase pilguga mind piidlema. Ma ei pidanud selgitust vajalikuks. Las arvab, et olen hull. Sellisel juhul meie arvamused vähemalt üksteisest ühtivad.
YOU ARE READING
Kuidas tappa albatrossi
Mystery / Thriller"Kui sa oleksid lind, siis mis lind sa oleksid?" "Albatross. Lind, kes väidedavalt eksinud meremehi taas koduteele suunas. Lind, kes sümboliseerib head õnne. Kui oled mu vastu hea, ulatan sulle oma abikäe ja kallan su õnnega üle. Kui sa mu tapad, jä...
