Kuidas tappa albatrossi

9. Midagi fenomenaalset

"Miks sa täna selline oled?" küsis ta äkitselt mulle silma vaadates.

Kortsutasin kulmu ja küsisin: "Mida sa sellega mõtled?"

"Sa oled.. rõõmus. Terve nädala oled käinud ringi nagu eleegilisest luuletusest välja hüpanud hunnik õnnetust."

Vaatasin teda hetkeks tõsise pilguga. Ta oleks võinud lihtsalt kasutada sõna kurb. "Tead, kui oled elanud läbi pika tumeda perioodi oma elust ja see üks hetk läbi saab tekib täielik kaif. Tunned nagu üks väga raske koorem võetakse su õlgelt ja suudad järsku kõike. Hommikul ärgates tundsin just seda sama tunnet. See oli midagi fenomenaalset."

"Ehk siis inimesed vajavad raskeid aegu selleks, et hiljem tunda end õnnelikult? Sa  tunned end kõrgel ainult siis, kui oled käinud madalal."

"Ma ei olegi varem selle peale mõelnud," vaikisin hetke ja laususin siis, "nii, esitasid oma küsimuse. Nüüd on minu kord. Too õhtu, kui sa välja ilmusid, ütlesid et tead, et mul on vaja uut elukohta. Kust sa seda teadsid?"

"Ma ei öelnud seda, ütlesin lihtsalt et sul on abi vaja."

"Ei, mainisid täpselt elukohta," ristasin käed rinnal, et mõjuda teadlikut. Tema pilk pani mind endas kahtlema.

Tema ei pannud minu märkust tähelegi ja ütles: "Ma olin oma tavapärasel õhtusel jalutuskäigul, kui nägin sind bussi ootamas. Tundusid tuttav ja huvi pärast järgnesin sulle. Sinu huvitavat rektsiooni nähes, kui mu juurest minema jooksid, meenusid mulle ühtäkki. Kulutasin terve öö, et sinu kohta infot otsida. Sain aru, et sul pole just kõige kergem ja edasi sa juba tead."

Vaatasin talle altkulmu otsa ja turtsatasin "Jama, täielik jama." 

"Tahad mind valedetektori külge seada?" ütles ta mulle täiesti süütu pilguga otsa vaadates. Ta tundus nii.. siiras.

Hammustasin keelde. See mees oskab manipuleerida, aga ma tean et ta ajab jama. Midagi väga olulist jääb puudu.

"Heaküll, ma usun. Kuid sa jätad midagi rääkimata," tegin väikse pausi, " aga tegelikult, vahet polegi. Ma pean veel mõtlema selle peale. Ongi natukenegi põnevust siia ellu. Sina aga seni mõtle mingi parem ja mõjuvam vale välja."

"Aga ma eeldan, et nüüd on taas minu kord. Mis sa arvad tigudest?"

Vaatasin talle silmi kissitades otsa. Ma ei hakanud isegi midagi ütlema, sest teadsin et sealt tuleb kohe vastus niikuinii. 

Peale paart piinlikult vaikset hetke hiljem ta lausus: "See oli küsimus muide. Aga noh... mis seal ikka. Kas sa teadsid, et teod võivad magada kolm aastat järjest ning nad saavad oma sugu muuta?"

"Noh.. inimesed saavad ka. Vähemalt nii nad väidavad."

"Inimesed küll mõttetud olendid. Võiksid juba lõpuks oma liigi hävitada."

Tundsin, kuidas veepiisad mu näole langesid. Suunasin pilgu taevasse ja nägin suuri vihmapilvi tervet taevast katmas. Just oli ju siranud veetlev päike.

Vaatasime korra teineteisele otsa ja hakkasime toa poole liikuma, kuid oli juba hilja. Vihmasadu süvenes sekunditega ning tuppa astudes olime üleni märjad.

Vaatasin Austini poole, kui ta käega läbi oma märgade juuste tõmbas. Tema märg nägu nägi lummav välja. Jälgisin iga tema näojoont hammustades tugevalt keelde. Kuidas saab kõige selle ilu all peituda nii palju süngust?

"Miks sa vahid mind?" lausus ta justkui ründavalt. Kortsutasin kulme, olin ta reaktsioonist kohkunud.

"Mis sul hakkas?"

Vaatasin ta silmi, need olid ühtäkki täiesti tühjad. Hetk tagasi olnud sära asemel oli tühjus, täiesti tuhm pilk. 

Ta ei vaadanud minu poole ja lihtsalt kõndis mu kõrvalt mööda järjest oma sammu kiirendades. Ta tormas treppidest üles, lausumata ühtki sõna ning jättes mind täiesti segasel pilgul endale järgi vaatama.