Vaikus, täielik vaikus. Juba viis päeva on see nii olnud. Olen istunud oma toas ja väljunud ainult selleks, et süüa ja vetsus käia. Ma olen Austinit ainult kaks korda vilksamisi näinud. Mõlemal korral on olnud ta pilgus täielik tühjus, ta isegi ei suvatsenud mu poole vaadata. Tunnen täielikku üksindust. Ma upun siia majja ja ma tahan siit välja, kuid kuhu? Kuhu mul minna on?
Tahaksin Lucyt näha, kuid ma ei suuda. Ma ei suuda ta nägu näha, tema pettunud nägu. Ja ma ei suudaks uuesti lahkuda. Kuid jääda ma ei saaks.
Taaskordsed pisarad tekkisid silmadesse. Ma tundsin nagu mul oleks üks nöör ümber kaela, see kägistas mind. Ma ei suutnud enam mõelda. Ma tundsin, kuidas ma hakkasin tasapaidi hulluks minema. Ma olin hakanud klambriga enda toa öökappi kraapima. See oli ainuke tegevus, mis rahustas.
Pöörasin oma pea öökapi poole ja jälgisin koledat auku, mille olin pideva kraapimisega tekitanud. See oli nagu võõrkeha terves toas. Kõik oli nii piinlikult puhas ja viimistletud. Mitte ükski asi polnud katki ega kriimustatud.
Piidlesin seda auku ja mingit moodi see rahustas mind. See meenutas mulle mu kodu. Meenutas mälestusi mu kodust. Tuletas meelde auku mu kapi seinal, mis oli pideva ukselingi nühkimisest tekkinud.
Ema ütles mulle pidevalt, et me võiksime kappi natuke nihutada, aga mina ei lasknud. Tahtsin, et mu tuba oleks alati ühesugune. Mitte ühtegi asja ei võinud ümber tõsta. Kõik asjad pidid olema seal, kuhu nad algul pandud olid.
Vanemad kutsusid mind tihti väikseks politseinikuks, kes kunagi ühtegi asitõendit ei luba puudutada. Ma solvusin iga kord nende peale, sest ma arvasin, et neile meeldib mu kiikse norida.
Kõigele sellele mõeldes tekkis naeratus mu suule. Tol ajal oli kõik nii lihtne. Mul oli olemas kõik, mis vajasin. Ma olin nii õnnelik.
Mu mõtlemist katkestas tugev kramp, mis mulle jalga lõi. Ma olin ilmselgelt liiga kaua ühes asendis olnud ja otsustasin end veidi liigutada.
Mulle tekkis tungiv tahtmine seda maja korralikult uurida. Siiani olin liikunud ainult mööda ühte kindlat trajektoori. Lootsin paljastada mõne saladuse. Olin kindel, et kõige selle perfektsuse taga võib nii mõnigi luukere peituda. Või siis elab kuskil toas kolme peaga hobune, kes sitsib kahel jalal ja mängib klarnetit. Kunagi ei tea.
Minu pettumuseks ei leidnud ma aga midagi. Kõik toad olid ühesugused. Iga detail oli nii piinlikult perfektsuseni viimistletud, et ma oleks olnud rohkem imestunud ühes moest läinud kummutis kui tolles sitsivas hobuses.
Olin juba otsimas teed trepini, et oma tuppa tagasi minna, kui mu kõrvu kostis mingi imeline helin. See kõlas nagu... klaver? Hakkasin hääle suunas liikuma kuni jõudsin ühe ukseni, mille koheselt hiirvaikselt avasin.
Mu kõrvu täitis imeline klaveripala, tundsin selle koheselt ära. Kaunitar ja Koletis. Mu süda hakkas sulama. Ma tarretusin täielikult ühe koha peale ja keskendusin ainult klaverile. See oli täpselt see sama lugu, mida mu ema mulle kunagi klaveril mängis.
Muidugi see oli lugu, mida ma temalt iga kord palusin. See oli ainuke lugu, mida ma temalt palusin. Ta jutustas peaaegu iga päev mulle loo kaunitarist ja koletisest ning mängis seda pala klaveril ning laulis. Tal oli kõige imelisem lauluhääl. Ma istusin tema kõrval maas ja imetlesin teda. Seda, kuidas ta terve oma hinge sellesse loosse mattis.
Ma nägin sädet ta silmis, seda kuidas ta täielikult pühendus ja kuidas ta seda nautis. Mu ema rääkis alati, kuidas ta juba lapsest saati tahtis saada lauljaks, aga ei rääkinud kunagi põhjusest, miks temast ei saanud.
Klaveripala katkemine katkestas ka minu mõtlemise. Väljusin oma mullist ja märkasin ühte sünget pilku endal.
"Miks sa siin oled ja salaja pealt kuulad?"
"Ma arvan, et hoopis mina peaksin siin küsimusi esitama. Sa ilmud peale mitut aastat eikuskilt välja, palud vabandust, võtad mind enda juurde elama ja siis ignoreerid mind täielikult. Mis on sellel kõigel mõtet?"
"Ma ei ignoreeri sind," Ta vaatas jällegi täiesti emotsioonitult mulle otsa.
"Sa pole viis päeva minuga rääkinud, ma pole isegi näinud sind. Kas seda ei nimetataks ignoreerimiseks?"
"Sa tahad et ma sinuga räägiksin? Sa oled mulle andestanud?" ta pilk muutus. Emotsioonitust kivikujust sai järsult inimene.
"Ei kindlasti mitte. Maailmas on mõningaid asju, mida ei saagi kunagi andeks anda, kuid vahel tuleb lihtsalt leppida. Asjadel tuleb lasta minna ja kõigest negatiivsest ei tohi kinni hoida," tegin väikse hingetõmbe, "Vaata, sina ei meeldi mulle, mina ei meeldi sulle. See on ilmselge. Me võiksime nii terve igaviku siin ringi lasta. Vaikides. Aga ma ei suuda, see tegevusetus, see vaikus, see teadmatus- kõik see ajab mind hulluks."
"Aga mida sa siis teha tahaksid?"
"Esiteks raamatuid, ma tahan raamatuid. Ma tahan lugeda, häid raamatuid. Midagi klassikalist, mitte tänapäeva lumehelbekeste paska. Teiseks ma tahan vastuseid, küsimusi on rohkem kui vastuseid ja need kasvavad mul üle pea. Kolmadaks," tegin väikse mõttepausi "... kolmandaks ma tahan, et sa õpetaksid mind klaverit mängima. Seda sama lugu, mida sa just mängisid."
Ta ainult naeratas ja hakkas sõnagi lausumata minu poole kõndima. Minu kõrvale jõudes haaras ta mu käsivarrest ja hakkas mind õrnalt endaga kaasa tõmbama.
"Mida sa teed?" küsisin talt segasel ilmel.
"Kõikvõimas Džinn asub täitma esimest võlusoovi."
Ma olin segaduses ja lihtsalt järgnesin talle. Ta liikus mööda mulle tundmatut koridori ja avas ühe ukse, mida ma oma ennisel uurimisretkel polnud avastanud. Sealt sisse astudes avanes vaade suurele toale, mida kattis ühest seinast teise ulatuv raamaturiiul. Ma lausa õhkasin imestusest. Lasin silmadega üle ühe riiuli ja võtsin esimese kättejuhtuva raamatu.
"Kuritöö ja karistus" see raamat oli räbaldunud ja selle kaaned olid pehmeks kulunud. Oli silmaga näha, et seda raamatut on korduvalt loetud.
" "Valu ja kannatus on alati paratamatus suurele intelligentsile ja sügavale südamele" Kas pole mitte ?" ta silmad sihtisid raamatut mu käes.
"Kas sa oled neid kõiki lugenud?" Suutsin ma ainukesena peale oma veidikest toibumist küsida.
"Iga kui viimse."
_____________________________________________
"Pain and suffering are always inevitable for a large intelligence and a deep heart."
― Fyodor Dostoyevsky, Crime and Punishment
YOU ARE READING
Kuidas tappa albatrossi
Mystery / Thriller"Kui sa oleksid lind, siis mis lind sa oleksid?" "Albatross. Lind, kes väidedavalt eksinud meremehi taas koduteele suunas. Lind, kes sümboliseerib head õnne. Kui oled mu vastu hea, ulatan sulle oma abikäe ja kallan su õnnega üle. Kui sa mu tapad, jä...
