Seisin paljajalu õunapuu all, põrnitsedes päikest, mis läbi lehtede oma kiirtega mu nägu puudutas. Valgus oli piisavalt intensiivne, et panna mind silmi kissitama.
Tundsin, kuidas mu kael, pea kuklas olemisest, valu hakkas tegema ning otsustasin pikali visata.
Pehmed rohukõrred kõditasid mu käsi ja jalgu. Sulgesin oma silmad, mis kahe päeva pikkusest nutmisest kohutavat valu tegid.
Kuulsin samme ning avasin koheselt silmad ja tõusin istukile lootes näha Austinit, kuid arusaades, et tulijaks oli lihtsalt postiljon lasin end taaskord murule pikali. Pettumus tõi kurvastuse mu näole ning ma jäin tuule käes võbelevat rohukõrt vaatama.
Austin ei ole just mu lemmikinimene siin maailmas, kuid siiski tahan, et ta oleks siin olemas. Ilma temata on terve maja kõle. Ma tunnen, kuidas üksindus mu kehasse end puurib. Tunnen kuidas valu mind iga päevaga neelab. Tunnen justkui terve mu keha mädaneks ning ma ei oma enda keha üle enam kontrolli. Laman terved päevad liikumatult voodis ning pisarad voolavad silmist.
Ma isegi ei tea enam, miks ma nutan. Ma ei pane tähele kui ma nutma hakkan ning millal lõpetan. Vahest saavad pisarad otsa ning see teeb valu. Tunne nagu pisarate asemel voolaks veri.
Austin kaob vahetpidamata, ütlemata kuhu ta läheb, kauaks läheb. Üks päev ta on, siis sulgub oma tuppa või lahkub üldse kodust. Ta oleks justkui iga päev vahetunud. Ei tea kunagi ette milline ta tuju nüüd on.
See hirmutab mind, kuid veel rohkem hirmutab mind üksindus. Kodus olles saan ma temaga rääkida. Neil hetkeil tunnen emotsioone, tunnen end inimesena. Kuid kui ta kaob, jääb järele tühjus.
Olen üritanud ka Beatricega vestlust arendada, kuid sellest ei tule midagi. Ta ilmub, teeb kõik kiirelt ja pühendunult ära ning kaob. Ta ei soovi rääkida. Vahest mulle tundub nagu ta kardaks justkui midagi, või kedagi.
Silmitsesin jätkuvalt enda silme ees olevat rohukõrt, kui ühtäkki märkasin lepatriinut, kes mööda kõrt üles ronis. Tahtmatult tekkis mu suule naeratus. Silmasin seda ilu, tundes justkui maagilist väge mööda enda keha üles ronimas.
Elu, siin on elu. Ma ei ole üksi siin tohutus kaunis majas, mida ümbritseb kõrge ja läbipaistmatu põõsastik. Siin on veel keegi, kuid tema ei ole vangis. Vaba ja muretu hing, kelle eesmärgiks on vaid leida toitu ja paljuneda.
Viisin oma sõrmed selle kauni olendi poole. Tahtsin, et ta mu käele roniks. Tahtsin tunda elu oma käel.
Minu hiiglaslikust käest segaduses olles tahtis putukas tagasi mööda kõrt alla ronida, kuid pööras siiski ümber ja ronis oma imepisikeste jalgadega ettevaatlikult mu käele. Imetlesin seda olevust, kes mööda mu käelaba aina üles poole ronis.
"Kas sa teadsid,et lepatriinud teevad kaheksakümmend viis tiivalööki sekundis ja et nad munevad ekstra mune oma vastsündinud lastele söögiks? Justkui väike sünnikingitus emalt. Nende seas levib üldse palju kannibalismi."
Silmasin Austinit ja tõusin istukile. Vaatasin ta nägu, mis lausa sädeles päikese käes. Laitmatult puhas näonahk, meresinised silmad, blondid juuksed päiksekiirtes läikimas. Veetlev naeratus ta huulil.
"Tohin ma teie seltskonnas istet võtta?" küsis ta samal ajal minu ette kummardades.
"Sa olid ära, kaks päeva, sa olid ära."
"Nojaa, lapsed vajasid toitmist ja lehmad lüpsmist. Ei saa ju oma kohustusi unarusse jätta," ütles ta täiesti tõsise näoga.
"Ma ei suuda siin olla, ma ei suuda. Üksinda. See maja on liiga suur. Ma ei suuda, ma ei suuda."
"Mis me siis teeme? Lasen pool maja maha võtta?"
"Miks sa mind piinad, miks sa teed nii?"
Ta ei vastanud. Ta tõusis vaikides püsti ning vaatas mind. Ta ulatas oma käe, et mind püsti tõmmata, kuid ta ei lausunud ühtki sõna.
Haarasin kõhklevalt ta käest ning ta hakkas mind koheselt endaga kaasa tõmbama. Avasin suu, et hakata küsima, kuid selleks polnud vajadust.
"Ma viin su välja. Sa oled tõesti siin istumisest lolliks läinud."
"Välja? Kuhu välja?"
Ta seisatas ja pööras end minu poole. Ta vaatas mulle sügavalt silma. Meie näod olid üksteisele lähemal kui nad varem kunagi olnud on. Tundsin tema ninasõõrmetest väljahingatavat õhku vastu enda põski.
"Lähme deidile?" küsis ta jätkuvalt mulle silma vaadates.
"Sina, mina ja sinu hiiglaslik ego?" küsisin turtsatades.
"Ei, mina ja minu ego käisime eile väljas. Sina ja mina. Kahekesi."
KAMU SEDANG MEMBACA
Kuidas tappa albatrossi
Misteri / Thriller"Kui sa oleksid lind, siis mis lind sa oleksid?" "Albatross. Lind, kes väidedavalt eksinud meremehi taas koduteele suunas. Lind, kes sümboliseerib head õnne. Kui oled mu vastu hea, ulatan sulle oma abikäe ja kallan su õnnega üle. Kui sa mu tapad, jä...
