Kuidas tappa albatrossi

10.Mäng

Istusime kahekesi nägudega vastakuti diivanil. Tegelikult istusin mina siin enne. Ma olin just suutnud enda ümber tekitada rahuliku energia, kuni ta lihtsalt mu kõrvale istus ja mulle otsa vaatas.

"Ma istusin siin."

"Oi kurat ma ei märganudki... Noh nüüd istume siis kahekesi," ütles ta tobeda irvitusega. Lummava tobeda irvitusega.

"Paha tuju on nüüd läbi?"

Irvitus kadus ta näolt, kuid ta tõrkus koheselt minu kommentaari eemale. "Meil on mäng pooleli."

"Mis mängu sa veel tahad?"

"Sinu kord on küsida. Kuid nüüd lisame mängu ka reeglid. Küsida võib ükskõik mida ja vastama peab täiesti ausalt, aga peale vastamist on võimalus panna teema koheselt lukku ja seda teemat rohkem ei puuduta."

"Huviküllane." 

Ta vaikis ja ootas kuni ma rääkima hakkaks.

"Mida sa praegusel hetkel kõige rohkem tahaksid?"

Ta vastas hetkegi mõtlemata: "Tahaksin joosta paljalt üle aasa."

"Ja, mis sind peatab?"

"Ma ei tea, ma arvan, et siit vestlusest võib midagi veel põnevamat välja kooruda. Hiljem aega küll," ta vaikis hetke, "Kui sul oleks võimalus õpetada midagi tervele maailma, mis see oleks?" 

"No eks ikka esimesena torkab pähe ausus, austus, usaldus. Kohelda teisi nii nagu tahad, et sind koheldaks. Taoline pask nagu ikka. Kui sa tahad veidi sügavamat vastust, siis ma pean natuke veel mõtlema selle peale."

"Mõtle, mõtle. Sinu kord."

"Saad teada, et sul on üks ööpäev elada jäänud, mida teed?"

"Esmalt läheks ja sööks kalamarja. Terve ämbri täie. Peoga. Niiet oksele hakkan. Siis ma läheks ja põrutaks järjest vähemalt kolme naist nii, et nende kehad auraks ja neil kuluks mitu tundi enne kui nad üldse liigutada suudaks. Ja kolmandaks... ma läheks võtaks murutraktori ja niidaks muru ära," ta naeratas enda vastuse üle uhkust tundes.

"Muru?"

"Muru ikka muru, või peaks inimesi alla ajama? Kas on midagi paremat kui ühel kenal suvepäeval libistada jooki ja murutraktoriga põõsaste vahel slaalomit lasta?"

"Kas see oli küsimus?"

"Ei, see oli lause, mis lõppes küsimärgiga. See ruum siin muutub hetkega pihikambriks. Sul on võimalus rääkida enda südamelt ära kauahoitud pihtimus. Mis see oleks?"

Vaatasin maha. Tundsin enda südames valu. Lucy. Ohkasin
"Mu õde Lucy, ma jätsin ta maha hetkel, kui ta mind kõige rohkem vajas. Ma hülgasin ta. Ma jooksin ära. Ainuke inimene maailmas, keda ma armastan." Tundsin, kuidas oleksin tahtnud pikali vajuda ja nutta, aga pisaraid ei olnud. Ma olen tühi, tühi pisaratest.

Ta vaatas mind segasel pilgul "Sul on õde?" küsis ta peale paari hetke vaikimist.

"Kas üldse on, peale sellist reetmist. Ta ei andesta seda mulle."

"Teie pere on pika vihaga."

Vaatasin talle otsa, oleksin tahtnud karjuda. Kuidas ta julgeb? Kuid ma ei teinud midagi.

"Kus su vanemad on?"

Tema naeratus kadus koheselt. Ta vaatas mind tõsiselt ja vaikis paar hetke. "Isa elab teisel pool linna. Ema lahkus, kui olin kuuene. Pole teda peale seda enam kordagi näinud. Kahe või nelja vaguniga trammid?"

Kortsutasin kulme "Vahet pole, suvel on mõlemas paras saun sees."

Ta kehitas õlgu"Ma pole suvel trammiga sõitnud, väldin sel ajal kõiki inimesi. Kui hull see ikka olla saab?"  

"Ohh sa ei taha teada. Lihtsalt usalda mind," vaatasin maha ja pobisesin omaette, "see on kõik, mida sooviksin."

"Kõik?" ta vaatas mulle kulme tõstes otsa.

"Ei ole midagi ilusamat, kui teadmine, et keegi sind usaldab ning sina saad seda inimest ka vastu usaldada."

"Ehk siis... sa usaldad mind?" ütles ta muigega.

Naeratasin maha vaadates " Ei, kindlasti mitte. Usaldust rajatakse tegude, mitte sõnade järgi. Võinoh... vähemalt nii peaks, aga inimesed harrastavad seda siiski vastupidi teha. Lihtne on uskuda kellegi sõnu, usaldada tühje lubadusi. Aga sama lihtne on ka hiljem pettuda.
Kuid muidugi on siis ju hea kedagi teist süüdistada. Lihtne on öelda, et see on selle inimese süü, kes neid tühje lubadusi tegi. Ei mõisteta, et valiku mida ja keda usaldada, tegi inimene siiski ise.
Siit vist ongi hea tagasi minna sinu üle-eelmise küsimuse juurde. Ma sooviksin, et inimesed lõpetaksid teiste süüdistamise enda vigades. Kõik suudaksid palju paremini enda elu edasi arendada ja jõuda sinna, kuhu nad pürgida proovivad."

"Sa peaksid ka enda sõnadest õppust võtma."

Viskasin oma juuksed enda õlalt selja taha varjates enda solvumist. Solvumist,sest kuulsin valusat tõde. Naersin mõttes selle peale. Mul on veel pikk tee minna.
"Noh, ma olen ju siiski kõigest üks tavaline inimene."

"Aamen" ütles ta naeratades.

Naeratus, mis lausa vägisi kiskus minust välja ohke. Kui palju välimist ilu ühele inimesele on antud.