Kuidas tappa albatrossi

6. Nartsissist

Guess who's back. Just nii, mina koos oma suurte sõnadega, et hakkan taaskord kirjutama. Mul pole ilmselt mõtet hakata siin jaurama, kuidas " nüüd ma tõesti hakkan kirjutama" (viimati kui seda lubasin oli suvi (selle ajaga kirjutasin drafti ühe peatüki(avaldasin just kaks peatükki draftist ja see on kõik, mis selle ajaga suutsin))). Ehh ei tea, ma ei hakka tühje lubadusi tegema. Nagunii loeb seda raamatut 2-3 inimest.
Teilt võin lausa isiklikult andeks paluda.
Eks aeg näitab, kas suudan lõpuks regulaarselt kirjutama hakata või kohtume jälle aasta pärast.

________________________________________________________________________

Ärkasin suure kõhukorina peale. Ma polnud terve päev midagi söönud ja kõht nagu karjus tühjusest. Läksin vaikselt uksest välja, imetledes seda suurt koridori. See oli nii puhas ja hele. Ma ei julgenud isegi ühelegi seinale vastu minna, äkki määrin ära. Kõndisin trepini ja kuulatasin ega kedagi pole. Tundus nagu maja oleks tühi. 

See maja tekitas minus mingil määral kõhedust. Hoolimata viimse detailini viimistletud mööblist, kus iga ese perfektselt oma kohale sobib, puudub sellel majal midagi väga olulist. Sellel puudub kodusus. Maja on nii tühi ja kõle, et seda ei täidaks isegi mitukümmend inimest. Tunnen end kui võõrkeha siin majas.

 Kõndisin trepist alla, imetledes uhkeid seinamaale. Need on väga vanad ja väärtuslikud. Eriti tõmbas minu pilku maal kivi peal lamavast mehest, kes veekogust enda peegeldust imetleb. See pilt on teistest nähtavalt vanem. Astusin sammu lähemale ja lugesin raami kõrvale kirjutatud, 1896  "Nartsissist". Koheselt meenus mulle sellega selle maja omanik. Turtsatasin ainult pahameelest, ikka eriti tabav.

Trepist alla jõudes avardus mu ees kütkestav elutuba. Ruum oli nii avar ja viimistletud. See nägi välja nagu moderne lossituba. Mitte et ma teaks midagi lossidest ja nende väjanägemisest, aga see oli vähemalt selline nagu ma eeldaks, et üks kaasaegne loss välja näeb.

Olin vaatepildist nii lummatud, et ei näinud kui keegi aeglaselt mu kõrvale ilmus. Üks valges kleidis naine vaatas mind lahkel pilgul. Vaatasin talle ehmunult otsa.

"Tere," lausus naine sõbralikult.

Jäin talle lihtsalt kohmetunult otsa vaatama, suutmata lausuda sõnagi. 

"Minu nimi on Beatrice. Ma olen siin majaabiline. Kui teil on midagi vaja siis võite alati julgelt minu poole pöörduda," ta vaikis korraks "Austin palus mul teile õhtusöögiks laua katta."

Naine viipas ühe ukse poole ja kui ma sealt sisse läksin nägingi ma suurt lauda, mis oli otsani täis sööginõusid. Mul vajus suu lahti. See oli nagu mingist filmist väljalõigatud stseen, kus kuningas koos õukonnaga õhtustab. Ainult sellelt puudusid inimesed. 

"Mitmele inimesele see laud on kaetud?" küsisin suutmata pilku toidult ära suunata.

Beatrice ainult naeratas viidates käega ainsale söögitaldrikule laua peal ja ootas, et ma selle taha istet võtaksin. "Austin laskis teie tuleku puhul midagi enamat teha."

Minu tühi kõht ei pidanud enam vastu ja ma istusingi laua taha. Beatrice silus kiirelt enda põlle ning hakkas ukse poole kõndima. Ukse peal keeras ta end korra ümber. 

"Head isu!" soovis ta ning hakkas välja kõndima.

"Oodake, jääge siia. Ma ei taha siin üksi istuda," ütlesin ma endale toitu ette tõstes.

 Beatrice naeratas ja kõndis mu poole tagasi. Ma palusin, et ta mu kõrvale istuks.

"Mind ei pea teietama, ütle mulle sina." 

"Hästi," Beatrice naeratas taaskord. Ta naeratus oli lahke ja südamlik, mitte selline nagu meid külastanud sotsiaaltöötajal. 

 "Kaua sa siin töötanud oled?" küsisin ma uudishimulikult.

"Viis aastat, selle maja ostmisest saadik. Olen kõik siin majas ise sisustanud ja kohutavat vaeva näinud asjade leidmiseks, kas meeldib?"

"Väga meeldib, ma pole kunagi varem nii ilusas majas viibinud. Ainult et... see on natuke tühi, ei tekita tunnet nagu see oleks kellegi kodu."

"Eks ma ise olen ka sama meelt, aga Austin ei luba seda kodusemaks muuta. Ta tahab, et see oleks lihtsalt üks maja."

"Miks?" küsisn segaduses pilgul.

"Sest see pole tema kodu.  Ta pole seda kunagi koduks pidanud. Tegelikult ta vihkab seda maja. See on tema jaoks lihtsalt koht, kus ta magab ning kus tema asjad on."

Enne kui jõuan isegi midagi küsida nõjatus Beatrice mulle veidi lähemale ja hakkas tasasel häälel rääkima"Austin peab oma isa peale suurt vimma. Nende vahel olid pidevad sõnelused. Nad sattusid igapäevaselt omavahel tülli, kuni üks päev Austini isa ta siia elama saatis. "

"Mille peale neil tülid olid? miks saatis isa oma poja üksi elama?" 

Beatrice ainult raputas pead ja tõusis toolilt püsti "Vabanda mind, ma pean riided enne Austini tulekut ära triikima." ja ta lahkus toast kiirel sammul.

Just sel hetkel kui suundusin trepi poole, et kiirelt enda tuppa põgeneda, kõlas kõva uksepauk üle elutoa. Vaatasin ukse poole ja nägin, kuidas Austin käega üle läbimärgade juuste tõmbas. Väljas sadas taaskord vihma.

Mõtlesin, kas hakata trepist üles jooksma, kuid enne veel kui jõudsin end liigutadagi ütles ta, et ma seisataksin.

Ma jäingi paigale, terve mu keha justkui tarretus. Vahtisin ainuüksi tema helkivaid silmi, mis olid nii tapvalt kütkestavad. 

"Ma ei taha terve ülejäänud aja seda vihast pilku näha. Sa võiksid kasvõi natukenegi tänulikkust üles näidata," ta ütles seda ilma ühegi emotsioonita, pilgus täielik tühjus.

Avasin juba oma suu, et hakata tema nägu täis sõimama, kuid otsustasin kasutada hoopis teistsugust taktikat. "Justnii teie kõrgeausus" laususin ma nii sarkastiliselt, et mul endal juba paha hakkas ning lause lõppu lisasin ühe kniksu.

See ei meeldinud talle, sugugi. Tema emotsioonitust näost jooksis järsku justkui vihane helk üle.

"Sa võid ju endaarust jube vaimukas olla, aga tea et sul on võimalus siit kahe sekundiga tänavale lennata. Sinu asemel, ma ei riskiks sellega."

Kissitasin ainult oma silmi ta poole. Oleksin hea meelega talle vastu vahtimist virutanud, aga suutsin end veel maha rahustada. Ristasin käed enda rinnal, et end natuke kindlustada.

"Aga ütle siis lõpuks, milleks mind vaja on. Ära aja mulle seda aitamise paska, mida sa tegelikult tahad? Tahad mind orjastada? Minust mängukanni teha, mind vaimselt piinama hakata? Tahad seksisemu, keda on lihtne ära kasutada? Mida kuradit sul minust vaja on?"

"Selleks kõigeks poleks mul sind vaja, leiaksin kellegi palju kergemalt manipuleeritava. Sul soovitan ma mitte küsimusi esitada. See on sulle endale kasulikum."

Ma oleksin tahtnud midagi vastu öelda, aga mulle tekkis täielik klomp kurku. Mitte ükski sõna ei tulnud enam välja ja ma lugesin sellega meie vestluse lõppenuks.