Kuidas tappa albatrossi

5. Anna mulle andeks

"Aga, miks me oma koju ei või jääda?"

"Sest lapsed, kelle vanemad pole kogu aeg kodus ei või üksi olla."

"Aga ma ei ole ju üksi, sina oled ju ka." 

Lucy naeratas mulle ja silitas mu põske, kui mina ta jope lukku kinni tõmbasin.Naeratasin talle vastu, kuigi pisarad tekkisid silma. 

"Miks sa nutad?" küsis Lucy mulle kurva näoga otsa vaadates.

"Anna mulle andeks." ütlesin vaid ja pisar voolas üle mu põse.

"Mille eest?"

Ma ei suutnud talle vastata, vaid võtsin ta väikese käe oma pihku ning teise kätte tema väikese kohvri ning enda koti. Astusime uksest välja ja pisarad voolasid üle mu põskede.

"Ära nuta, kõik saab korda," ütles Lucy mulle naeratades. Mu sisikond hakkas keerlema ning jalad läksid nõrgaks.

Nägin tänavanurgal autot keeramas meie maja poole ja kummardusin Lucy kõrvale ning vaatasin talle otse silma.

"Palun anna mulle andeks ma, ma tõesti loodan, et sa suudad mulle üks päev andestada," suudlesin tema kortsus otsaesist ja pistsin jooksu.

Kuulsin veel teda nutuse häälega mu nime hüüdmas. Ma ei vaadanud tagasi. Ma jooksin, lihtsalt jooksin. Jooksin kuni ma enam hingata ei suutnud. Istusin äärekivile maha ja puhkesin nutma.

See oligi kogu mu plaan. Ma ei saanud minna temaga, lihtsalt ei saanud. Ma pidin saama ära, sellest kõigest. Mul oli ühtäkki kõigest ükskõik. Mind ei huvitanud enam miski. Tundsin end justkui pikalt ämblikuvõrgus rabelenud kärbsena, kes lõpuks mõistab, et põgeneda pole võimalik ning jääb lihtsalt liikumatult oma surma ootama. 

Tean, et Lucy on heades kätes ning nüüd hoolitsetakse ta eest paremini, kui mina seda kunagi suutnud oleks. Ma ei saa minna ta juurde tagasi enne, kui olen endaga kõik korda saanud. Mentaalselt, füüsiliselt, rahaliselt. Üks päev ma päästan ta, kuid enne pean iseennast päästma.

Võtsin taskust kokku käkerdatud paberilipiku, millel seisis aadress. Ühed ja samad sõnad kummitasid mu peas ja muudkui ketrasid ringiratast. Ma tahan sind aidata.

Ükskõik kui vastumeelt see mõte mulle oli, ei tundunud mulle ühtegi teist lahendust. 

Ma seisin pikalt selle hiiglasliku lossi ees. Ma ei julgenud edasi minna. Ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud näha ta kahjurõõmust pilku, tema irvitust. Siiski pidin seda tegema ning astusin väravast sisse. Samm sammu haaval läksin ma ukse poole. Jalad läksid alt nõrgaks. Koputasin kaks korda uksele. Kuulsin koheselt samme uksele lähenemas.

Uks avanes ja Austin vaatas mulle otsa. Minu üllatuseks mitte selle irvitava üleoleva näoga nagu tavaliselt, ta näos oli näha kaastunnet. Teesklus. Ta süda on rauast. Ta ei muretse ei kellegi mu kui ainult enda pärast. Selline ei teagi, mida tähendab kaastunne. 

"Ma olen õnnelik et sa tulid, " ta võttis mu käest mu koti ning juhatas mind ühte kaunisse tuppa. Ta väitis, et see on nüüdsest minu tuba.

Ma vahtisin talle silmi kissitades otsa. Ma ei suuda ta plaani läbi näha. Ta nagu tõesti teeks kõike heast südamest.

"Miks sa teed seda?" küsisin ma talt taas.

"Mida ma teen?" vaatas ta mind sellise näoga nagu ta ei teakski, millest ma räägin.

"Miks sa ei võiks lihtsalt öelda, miks sa sellist "head inimest" mängid?"

"Ma tahan minevikku heastada."

"Miks just mina? Ära pigem vasta, ma ilmselgelt ei taha teada. Sinusugused ei muutu, iialgi. Kui siis ainult halvemuse poole. Las ma arvan, sul on lihtsalt vaja uut mängukanni. Kõik on tüdinenud su rahast ja ei viitsi sinuga enam tegemist teha, seega leidsid ühe lollpea, kellel on raha vaja ja keda on nii lihtne manipulee..."

"Vaiki!" karjus ta üle toa  ja lõi käega vastu seina, niiet kroonlühter laes värises. Ta nägu oli vihast punane. Ma võpatasin ja jäin kohe vait. Külmavärinad jooksid üle mu selja. Ma vaatasin talle silma. Mälestus, mida olin aastaid üritanud kustutada, meenus taas.

Ta marssis uksest välja ning tõmbas selle siis pauguga enda järelt kinni. Kuhu ma küll ennast seganud olen. Pisar liikus mööda mu põske. Mälestused aina jooksid uuesti ja uuesti mu silmis.

See päev kui ta mind reetis, kuidas mind lihtsalt maha jättis, justkui haavatud tiivaga linnu porilompi.

Aeg mil tundsin, et olen mõlemast vanemast ilma jäänud ning siis jäin ka ilma oma sõbrast ning inimesest, kellest ma nii sissevõetud olin. Inimesest, kellest nii väga hoolisin ja ta lihtsalt pööras mulle selja. See rebis mu elu tükkideks, tundsin nagu oleksin jäetud täiesti üksi siia maailma. Mul ei olnud enam kedagi. 

Mõtted käisid ainult üle pea ja kogu selle väsimuse koorma all vajusin ma voodile ning jäin koheselt magama.