Kuidas tappa albatrossi

3. Ma anun teid

Ma hakkasin just koduuksest välja astuma, et minna järgi oma õele kooli järgi, kui mingi naine mulle trepikojas vastu tuli. 

"Tere!" hõikas ta üle õue. Ta kõmpis minuni ja ulatas käe. Ma andsin käe vastu ja teretasin teda segasel pilgul.

"Isabella Hill?" vaatas ta mulle küsivalt otsa. Noogutasin.

"Mina olen kohaliku omavalitsuse lastekaitse töötaja. Meile on tulnud kaebus, et siin korteris elab algkooliealine laps ebasobivas elukeskkonnas ning on pidevalt päevad läbi üksinda."

"Kuidas pidevalt?Ta pole mitte kunagi üksi kodus olnud," vale. Ma tean et see on vale.

"Oleme mitmeid kordi püüdnud võtta ühendust teie isaga,  kuid me pole suutnud kordagi kontakti saada. "

"Misasja? Ma.."   

"Lubage, lähme sisse," naine vajutas ukselingile ja lihtsalt astus minu koju sisse. Ma tundsin kuidas veri mu sees kees. "Kus teie isa on?" küsis naine nina krimpsus nina meie kodu vaadates.

Ma olen viimased paar päeva juhutöid teinud ning pole jõudnud koristada. Tolmu pole mitu kuud võetud. Asjad on põrandal laiali. Igal pool valitseb mustus. Mu käed hakkasid värisema. See ei tõota head.

"Ta.. on tööl." 

"Ma helistasin tema viimasesse töökohta, majapidamistarvete kauplusesse. Sealt öeldi mulle, et ta lasti juba kaks kuud tagasi lahti. Millal ta viimati kodus oli? " küsis naine oma prille ninal kohendades. Need olid inetud lillat värvi suurte raamidega prillid, mis muutsid terve ta näo kandiliseks. Vaatepilt pani mind nina krimpsutama.

"Üle... eile" 

"Teie Isabella olete seitseteist jah?" küsis ta pidevalt oma paberitele märkmeid tehes.

"Kolme kuu pärast kaheksateist,"  ristasin oma käed rinnal.

"Siis sinuga pole meil väga muret." 

"Ma ei saa aru."

"Arvestades praegust olukorda on väike laps jäetud hooletusse olukorda ning ta tuleb viivitamatult viia turvakodusse."

"Teie isa ei ole piisavalt võimeline teid toetama ja teile turvalist elu pakkuma, seega ei saa me teda siia nii jätta. Samuti võtsime ühendust korteriomanikuga ja selgus, et korteriüür on juba kom kuud maksmata ning teie pere tahetakse väja tõsta. Arvestades praegust olukorda on vastu võetud otsus, et teid tuleb viivitamatult viia turvakodusse."

"Ma saan enda ja oma õe eest väga hästi hoolitsetud!" ma hakkasin karjuma.

"Isabella te olete seitseteist, seega mitte täisealine ning te ei saa olla Lucy vastutav isik. Te ei saa oma õde kasvatada. Teil pole töökohta ning varsti ka elukohta."

"Kogu aeg olen saanud," mu silmist pääses välja esimene pisar. 

"Pakkige paari tunniga oma asjad ning siis tullakse teile järgi."

"Paari tunniga, ma ei jõua, ma pole veel Lucytki koju toonud. Palun, kas muud võimalust ei ole? kas ma Lucy hoolduõigust ei või enalde taotleda?"

"Selleks pead sa olema täisealine, omama töökohta ning puhast eluaset, kus oleks teie õele sobivad elamistingimused. Sellise seaduse on koostanud meie riik." 

Ohkasin, kuigi ma pole veel kaheksateist on mul siiski võimalus teha midagigi. Kuid mul saab olema väga raske jätta õpingud pooleli ja leida minu haridusega head tööd, aga olen valmis oma õe tuleviku pärast seda tegema.

"Õhtul kell kaheksa tuleb auto teile järgi," tiris naine mind mu mõttemullist välja.

"Palun, andke üks päev. Ma tõesti ei jõua selle kõigega nii ruttu valmis." 

Ma pidin leidma aega, et saaksin oma isa täna otsima minna. Võibolla annab seal siiski veel midagi teha.

"Me tõesti ei s..."

"Palun ma anun teid. Ma luban, et Lucy saab täna kõhu täis ja koheldud nagu iga teine laps saama peab.

"Heaküll, aga homme kell kaksteist on auto kohal"

"Aitäh! Aga ma pean nüüd Lucyle järgi minema."

Naine tõusis püsti ning kõndis uksest välja. Vaatasin aknast, kuni ta oma autosse istus ja minema sõitis. Alles siis julgesin kodust välja astuda.