Arst ulatas mulle kammi ja tõstis mu ratastooli. Mind oli juba tilgutitest vabastatud ja arst lükkas mu vannituppa ja jäi mind ukse taha ootama.
Ma tõukasin end peeglini. Mul olid hele sinised silmad, armas nöbinina, mõõdukalt tedretäppe, sirged tumedad juuksed mis ulatusid õlgadest veidi allapoole ja tumedad pikad ripsmed nagu oleks ripsmedušši peale pandud.
Alustasin õrnalt kammimist ja panin juuksed kõrgesse hobusesabasse. Ma vaatasin ennast lähemalt. Ma olin ka väga peenike.
Võiks enda kohta öelda perfektne. Siin maailmas kuhu ma ei kuulu. Mida pean hakkama uuesti tundma.
"Helena!" hüüdis arst paaniliselt "Kas sinuga on kõik korras?"
"Jah!" vastasin ma läbi pisarate. Ma ei teadnud mida oma eluga pihta hakata. Kust leida vastuseid mida otsin?
Ma liikusin ukse poole ja avasin selle lukust. Arst viis mu uuest palatisse.
