Praeguseks on juba möödas 2 nädalat sellest kui ma enda peegel pilti nägin.
Ma olen ratastoolist vaba ja võimeline käima täiesti ise.
"Helena! Sulle on leitud pere!" See tuli nii ootamatult, et pidin haiglapingilt alla peaaegu kukkuma. Ma katkestasin Lou Ganger "House of my Hearts" lugemise ja jäin kuulama Tomi juttu (pilusilmne mees on Tom nagu ma teada sain).
"Towelson'i pere on nõus su enda hoolde võtma. Peres on Ema, Isa ja Tütar Sarah."
Ma vajusin mõttesse ja vaatasin Tomi kingi. Tom aina vatras ega saanud pidama mina, aga mõtlesin hoopis teistele asjadele.
Ma olin temasse kiindunud, ega suutnud siit lahkuda. Tom oli mu parim sõber. Mis sest et ma olen 19 ja tema 21.
Ainu üksi mõte siit Tomi juurest lahkuda ajas südame pahaks. Ma ei tahtnud siit minna. See oli mu kodu.
"Hallo? Helena! Kuku?" kostis läbi mu mõtete, aga ma ei hoolinud. Mu silmist veeres pisar.
"Helena, mis toimub? Miks sa nutad?"
Ma võtsin raamatu ja peitsin oma näo sellesse, sest mul oli piinlik.
Tom istus mu kõrvale ja silitas mu sassis juukseid. Ma vaatasin ta pruunidesse silmadesse. Tema vaatas minu omadesse.
_________________________________________
Tänan kes veel endiselt loevad!!
See on juubeli osa ja kus ma saaks kingiks kaks votet kokku?
Aitäh neile kes mu unistusi täidavad.
