Kui ma jõudsin oli Tom juba kohal. Ma armastan teda sõbrana.
Sisenesime ja valisime laua. Kui söögid olid tellitud hakkasime juttu ajama. Me istusime kõrvuti ja rääkisime kõigest. Just nimelt kõigest.
Iga natukese aja tagant nihkusime lähemale kuni jõudsime küljega kokku.
Võtsime üksteise kätest kinni ja vaatasime silma. See hetk kordus jälle.
Ja siis see juhtus. Ta surus oma huuled minu omadele. Tema puudutasid minu omi. See oli mõnus seni, kuni aru sain mida ma teen.
Tõukasin Tomi eemale ja hakkasin nutma.
"Mis juhtus?" küsis Tom "Ma arvasin, et on sobiv hetk."
"Ja mina arvasin, et oleme vaid sõbrad!"
Ei suutnud ma nutmis lõpetada.
Ma võtsin oma koti ja jooksin nuttes minema. Mind ei huvitanud, et mu ripsmedušš oli laiali läinud. Mind ei huvitanud, et vihma sajab. Mind ei huvitanud, et koduni on 2 kilomeetrit. Mind ei huvitanud miski.
Ma lihtsalt jooksin.
