Ma ei tundnud ennast hästi. Kohe üldse mitte.
Mul oli kõik mida üks teismeline vajada oskab: telefon, sõbrad, poiss, vanemad, turvalisus. Kõik.
Kuid siiski tundsin, et ei kuulu enam siia.
Pisar jooksis mu põske mööda alla ajades meik laiali. Ma ei hoolinud. Mul oli depressioon või masendus. Ei tee neil kunagi vahet. Ma ei hoolinud.
Tahtsin lihtsalt kaduda. Kuskile. Ükskõik kuhu. Lihtsalt pääseda. Olla vaba.
Pisarad summutasid mu nuttu. Ma olin koletis. Ma ei hoolinud. Ma ei teadnud miks masendus must võimu võttis. Ma ei hoolinud.
Ma ei teadnud, kust see alguse sai. Ma ei hoolinud. Millestki ei hoolinud. Mul oli suva kõigest.
Mu enesehalatsemise katkestas telefoni helin. See sama linnu sirin.
Pühkisin silmad, ja otsustasin vastata, kuigi tegu oli vale aja ja inimesega.
"Jah?"
"Helena" ta pidas pausi "Ma ei suutnud...." ta JÄLLE pidas pausi " Ma ei suutnud sinuta"
"Mina ka mitte" Need sõnad olid mulle endalegi ootamatud, kuid ma tundsin, et tõesed "Mina ka mitte" kordasin seda labast lauset, mis ei andnud edasi soojust, nagu pidanuks.
"Ma ei suutnud sinuta" lausus Tom ja ma sain aru, et ta nutab. Nutab ilma hääleta. Nutab oma hinges. Ja kahetseb. Nagu mina.
Kõne lõppes, kuid vaikus jätkus.
