Kurat küll. Täiega Tomi moodi. Ise mulle helistada, aga minu kõnedele mitte vastada. Viskasin telefoni voodisse ja panin öökad selga.
Pidin stressist puhkama. Mis siis, et kell oli alles kümme. Ma jäin rahulikult magama.
Hommikul ärkasin koputuse peale. Nigunii on tegemist Sarahiga, kes tuli mult kommiraha või Barbile patsi küsima.
Ma ei vaevunud ennast tema pärast korrastama nii, et läksin ust avama.
Jesus Christ, uksel seisis valvelaua töötaja Bill. Ta ulatas mulle kirja. Ma tänasin oma Londoni pärase aksendiga ja mees lahkus.
Ju ta sai aru, et mul on piinlik seal ukselävel võhivõõra ees suht alasti seista. Ja tore, et sai. Pidigi saama.
Ta oli suht nunnu kutt, nii et ma salvestasin ta nime oma ajju.
Vahetasin lohvaka öö särgi lühikese nabasärgi vastu, panin jalga lühikesed teksad ja oma uued conversed.
Kammisin juuksed ja punusin lõdvalt küljepeale. Haarasin öö kapi pealt oma telefoni mille tagataskusse toppisin ja päiksekad mille pähe panin.
Jooksin lifti peale ja sõin kausi täie hommikuhelbeid ja Ameerika stiilis vahvleid.
