"Kuradi ahv! Kobi tee pealt eest!" vana naine müksas mind ja kiirustas Värav 8 poole. Kuulsin veel vana proua vaikset pominat mis oli midagi :"Tänapäeva noored on nii paganama lollid" või midagi säärast.
Ootasime lennikit mis pidi väljuma 20 minti pärast. Sarah nagu alati oli juba mänguasja poodi tormanud ja kaks uut barbit endale luninud.
Ma istusin ns oma Iphones ja just nimelt Iphones. Olin lic nii õnnelik.
Ma rääkisin Williamiga Facebookis.
Temaga olles justkui aeg lendas. Nii kiiresti.
Paps andis mulle raha ja palus, et käiksin Starbuck'sis. Tõin endale ja Empsile ja Papsile Frapucino, Sarahile aga paki starbuck'si cinamon komme.
Me kõndisime mõnusalt lennukile. Kõik oli liiga hea. Ma lausa nautisin olla maailmas lõksus, mis ei tunduned enam nii võõras ega piinav.
Istusime kohtadele ja panime asjad ära. Ma võtsin kõrvaklapid panin Ellie Golding'u peale ja sulgesin silmad.
Ärkasin kui lennu lõpuni oli veel jäänud 2 tundi. MIDA KURADIT??? Ma magasin 5 tundi päevasel ajal. Nujah.
"Kuule Babe!" kuulsin mesist häält selja tagant. "Liiguksid äkki oma tooliga veits ette poole?"
Ma nihkusin ette poole ja jäin surina tõttu, mis tooli liikumisest tekkis mõttesse. Ma võin vanduda, et olen seda nägu varem näinud.
"Helena, kas sa ei tunne mind ära?" ütles poiss teeseldud kurva häälega.
Selle peale hakkas poisi kõrval istuv "Gäng" näerma.
"Ei no palun!" ütlesin ma "Aasta nali 2015"
Tundub, et öeldu avaldas paljudele nalja. Ülejäänud lend möödus kiiresti.
