Excuse me.. do I know you?

Sa oled... kes?

Vaatasin end ümber, täiega värisedes, aga ei näinud kedagi. Kas ma lähen hulluks? Toetasin oma selja uuesti vastu diivanit ja vaatasin ikka ringi. "Cassandra!" kuulsin jällegi sosinat. Kiljatasin ja tõmbasin teki üle pea. Tundsin kuidas mu silmad märjaks läksid ja esimesed pisarad põsele voolasid. Ma tõesti kartsin väga. Jällegi helises mu telefon, ei vaadanud helistajat vaid avasin kohe kõne.

M: Ja?

V: Kas sa nutad?

Võpatasin ja ei vastanud küsimusele, sama mehe hääl oli selle küsimuse esitajaks, sama kes ... on kusagil ... siin. Hoidsin ikka telefoni kõrva ääres.

V: Mida sa kardad?

M: ............ s..ind

V: Ma ei tee sulle midagi, Cassy............võibolla. 

M: Kes,,,, s,,a oled?

V: Sõber.

M: Kus sa oled?

V: Istun tugitoolis ja vaatan sind.

Tõmbasin vääääggga aeglaselt tekki enda pealt ja vaatasin tugitooli, aga seal ei olnud kedagi.

V: Sa ei näe mind, nii et pole mõtet pingutada.

Ma tahtsin taganeda, siit minema joosta, aga mingi asi hoidis mind kinni, ma ei suutnud, pilk endiselt tugitoolil, kust lootsin kedagi leida, aga asjatult. "Kes sa oled?" küsisin kokutades uuesti. "Sõber!" vastas mees.. juba,, tüdinenult. "Mida sa tahad?" küsisin siis. Kuulsin turtsatust ja siis mees lausus: "Meil on vana kana kitkuda! Vana maja Wetenbergi tänaval!" Võpatasin ja tõusin järsult püsti ning tahtsin minema joosta, aga külmad käed mu õlgadel ei lasknud. "Sa peaksid vanglas olema, miks ma ei näe sind? Mis suga on? kes sa oled?" küsisin nuttes ja karjudes. "Ma olin vanglas, sa ei näe mind sest ma olen..... amn... deemon!" sosistas ta.