Excuse me.. do I know you?

Mälestus

Järsku löödi välisuks pauguga lahti ja peagi jooksis elutuppa Harry. Ta peatus järsult ja vaatas mind, minu nutetud nägu, mis kipitas juba. "Mis juhtus, kallis?" küsis Harry ja sammus kiiresti minu juurde. Ta haaras mind oma embusesse. "Ma kardan!" sosistasin ja nutsin edasi. Harry pühkis mu pisaraid ja õõtsutas mind, mina poisi süles. "Mis juhtus?" küsis poiss uuesti. "Devon on siin," karjusin ja nutsin paaniliselt. "Devon?" küsis Harry segaselt. Noogutasin. Jah siin on mees, kes röövis mu süütuse vanas majas Wetenbergi majas neli aastat tagasi, 24. mail. 

"Palun Devon, ära tee seda!" karjusin mehele, kes lähenes ikka minu poole. "Ma ei tee haiget, Cassy!" ütles mees oma magusal häälel, mille käes olen sulanud juba kaks aastat. "Ma olen ainult 15," sõnasin nuttes. Devon, 19 aastane mees, keda armastasin liialt, liialt sest ma ei suutnud tast eemale hoida. Ma ei suutnud praegu kellegile helistata, et mind tema käest päästetaks. Ma ei suutnud talle haiget teha, sest ma hoolisin tast liiga palju. Mees oli juba minust ainult meetri kaugusel ja tõmbas omalt musta t-särgi seljast. Vaatasin teda hirmunult ja sammusin rohkem seina poole........................................................................................................................................................................... Mees pani enda riidesse ja jättis mind üksi vanasse majja, väikesesse kambrisse.. Tundsin end nii räpaselt. Nutsin siiamaani. Mul oli valus... Iga mu rakk valutas...Ma tundsin end nii rõveda litsina, rämeda libuna. "Ära vingu Cassandra!" karjus mees mulle ja kinnitas oma püksirihma. Ta pööras mulle selja ja ma krookisin lühikeste pükst taskust iphone, mis vedelesid eemal põrandal. Valisin kiirelt politsei numbri ja saatsin sinna aadressi, maja aadressi, kus ma olin. "Mida sa tegid?" karjus mees järsku minu ees. Vaatasin kartlikult ülesse, mehe poole. Ma ei vastanud. Mees vaatas mind oma tulise pilguga ja sõnas siis: "Nüüd sa saad!" Ta võttis kõrvalt seina toelt kurika ja tõstis selle minu suunas. "Devon!" karjusin nuttes. Mees irvas vaid. Me ju armastasime üksteist, me hoolisime üksteisest.                                                                                                                                                              Nägin uduselt kuidas politsei majja tormas ja Devoni arreteerisid. Siis läks mu pilk mustaks..........

Väljusin sellest hirmsast mälestusest ja kallistas Harryt kõvasti. "Sul on palavik," sosistas poiss ja tassis mu ülesse, meie magamistuppa, meie voodisse.