Teistmoodi Tuhkatriinu Lugu (ümberkirjutamine)

I - "1272 E Calaveras St"

Loodan, et muudetud ja parandatud versioon on kordades parem ning olete sellega sama palju rahul, kui mina. Hakkan kõiki osasid vaikselt ümber muutma. :) 

Armastusega, Laura xx

________________________________________________________

Mu juuksed olid sassis ning oli tunda, et ma polnud oma öötunde korralikult täis saanud magada. Tavaliselt ma üritan salaja kooli minna, kuid ma tean, et mu pingutused on tulutud, sest minu võõrasema kontrollib mind pidevalt. Ma olen sellest kõigest nii tüdinenud. Teadsin, et ta tahab minuga täna rääkida olulisel teemal. Olin juba valmis, et ta kutsub mind alla enda juurde. Ja nagu ma ennustasin siis kuulsingi juba oma võõrasema häält alt korruselt.

"Mary! Tule kohe alla!" karjus Fiona alumiselt korruselt.

"Mis on?" karjusin vastu ja suundusin treppidest alla, elutoa suunas.

"Tead plika, kas sa tuled siia või järgnevad aastad lähevad sul väga halvasti. Ära isegi ürita mulle mingit mõju avaldada vastu rääkimisega ja liigsete küsimustega." ütles Fiona rangelt ja noomituslikult.

Ohkasin raskendatult ja tegin seda juba tema nina all seistes.

"Ma juba olen siin, sa ei märka mind isegi siit." ütlesin Fionale tema ees seistes.

"Jõudsidki kohale!" ütles Fiona lõpuks minu poole oma näo suunates.

Noogutasin talle ainult ja ootasin seda, mis tal mulle öelda oli.

"Mul on sulle häid uudiseid, nimelt ma leidsin sulle töö ja ideaalis peaksid sa seal juba täna alustama." ütles Fiona kidakeelselt.

"Mis töö? Sa ju ometi tead, et ma käin koolis ja see mõjutaks mu õpitulemusi väga, sest ma ei saa keskenduda ühele asjale." küsisin segaduses olles.

"Kas mina pean suutma üleval pidada sind ja 2 oma tütart? Sa lähed teiste rikkurite majja tegema majapidamistöid ja lisaks sellele sa teed siin majas tööd. Mina usun, et sa saad ideaalselt ka koolis käia selle kõrvalt. Hetkel ma just näen, et sul on liialt palju vabaaega." ütles Fiona samal ajal oma sõrmeküüsi viilides.

"Aga, sa ei saa nii teha mulle. Mul on samuti vaja oma..." hakkasin ütlema, kuid Fiona segas vahele ja tõusis diivanilt püsti.

"Tasa! Kui mina ütlen, et sa teed nii, siis sa ka teed seda nii. Ära hakka mulle rääkima oma koolis käimise vajadustest, kui sul on olulisemaidki asju teha. Lisaks ma mainisin juba, et sa saad suurepäraselt selle kõrvalt oma kooli lõpetatud. Ma tõsimeeli ei soovi sulle anda mingitki vabaaega." ütles Fiona mulle silma vaadates ning see järel ta tõukas mind kergelt pihta minemisega ja suundus otsemaid kööki.

Minu silmadesse tekkis automaatselt äng kõige vastu ja just selle vastu, et mina pidin olema see, kes omas sellist rolli. Sel hetkel soovisin nii väga, et isa oleks siin koos minuga ja astuks välja minu eest. Teadsin, et tahan võimalikult kiiresti põgeneda sellest olukorrast mistõttu jooksin kiiruga trepist üles ja suundusin oma tuppa. Seejärel lõin ukse pauguga kinni.

Viskusin voodisse. Muidugi saavad Gabriella ja Brianna koolis käia, sest nende ema ei lase neil grammigi tööd teha ja nad elavad südamerahus minu isa varast, koos minu kasuemaga. Sellest mõtlemine ja juba eraldi sellest mõte on minu jaoks täielik okse.

Otsustasin helistada oma parimale sõbrannale lauatelefoni kaudu enne, kui Fiona siia tuppa ilmub. Valisin numbri ja juba kutsus.

"Hey!" ütles Emilie rõõmsalt teisel pool telefonitoru.

"Hey! hey! Sa ei kujuta ette, mis just juhtus ja kui keeruliseks mu võõrasema mu elamise teeb." laususin oma sõbrannale kurvas olekus.

"Mis juhtus? Jälle see Fiona? Millega ta hakkama sai? Ma reaalselt juba ei taha teada ka, ma ei üllatu enam mitte ühegi uudise või tema jabura idee peale, mis sa nüüd mulle ütled." lausus Emilie väga kurnatult ja pahaselt.