"Mary, sa oled hoopis teistmoodi kui Gabriella ja Brianna. Sind ei anna nendega võrreldagi." ütles Joey.
"Oh.. oh kuidas siis nüüd selline mõttemaailm minust? Ennem ma olin sinu jaoks ma ei tea misasi." ütlesin.
"See oli minevik. Andesta!" ütles Joey.
"Sinu, jaoks oli see võibolla tühiasi, kuid kui sa mind selliseks pead siis meie vahel ei tule mitte midagi välja. Ma olen niigipalju kannatanud." ütlesin ja hoidsin oma pisarat tagasi.
"Mary, palun andesta! Kui sa ise kõike takistad siis meie vahel ei tulegi midagi välja." ütles Joey.
"Aga ma ei suuda. Ma kardan, et kui ma andestan saan ma samamoodi haiget ja veel valusamini kui varem. Ma ei suuda. Palun mine ära!" ütlesin istudes lihtsalt voodile.
"Aga-" hakkas Joey ütlema, kuid segasin Joey jutule end vahele.
"MINE!" ütlesin juba kõvemal häälel.
"Olgu ma lähen aga ma tulen veel tagasi ma ei jäta kunagi asju poolikuks." ütles Joey ja läks minema nii kiiresti, et teda polnudki enam toas.
Miks? Miks ta teeb nii? Ta teab, et meie suhtel pole enam mingit mõtet. Aga ei ta ei saa aru. Kurat ma olen üks suur elu viga ma teen koguaeg vigu ma.. ma olen loll, et sinna majja üldse oma jala tõstsin aga ju siis oli see millegi jaoks jälle kasulik.
Ma tahan endalt elu võtta ma ei taha enam elada aga ma pean ma pean elama siin põrgus. Tõusin ülesse oma mõtetest ja vaatasin aknast välja kus hakkas parasjagu vihma sadama. Otsustasin, et lähen alles õhtupoole jalutama seni istun oma toas ja hakkan joonistama hoopis. Liikusin oma laua taha ja nihutamine natuke paremini oma tooli, et seal oleks mugavam istuda ja nii hakkasingi joonistama. Ma olen joonistamises ja värvimises päris osav, kuid kõigepealt ma tahaks tantsida ma tahaks teha seda mida ma armastan, kuid hetkel on see peaaegu, et uskumatu. Värvisin vaikselt edasi ja mu pea oli täis totraid mõtteid.
***
Oli juba päris hilja ja otsustasin siis jalutama minna. Panin oma joonistused kõrvale ja võtsin endale tavalise õhukese pusa peale ja lahkusin oma toast. All õnneks ei näinud Fiona, et õue lähen. Ta poleks niikuinii lasknud. Panin vaikselt tossud jalga ja läksingi õue. Õues olles oli tuul päris tugev, kuid ma nautisin seda mind ei huvitanud külmus, kuid vahet hakkas kõhe aga mul pole midagi kaotada.
Otsustasin, et liigun kusagile vabamale maale ja lähen lageda taeva alla. Tänaval kõndis imelikke inimesi. Osad lapsed mängisid veel keksu, osad inimesed tantsisid, osad süstisid endale midagi, osad jõid, osad karjusid, osad rõõmustasid, osad naeratasid, osad kõndisid lihtsalt tuimalt (nagu mina), osad kõndisid vihaselt, osad musitasid pingil ja osad istusid nutitelefonides.
Kõndisin kõigist ja linnast eemale kui leidsin oma lageda taeva.. lõpuks. Naeratasin edamisi. Istusin murule. Muru oli natuke märg, kuid sellest ma ei hoolinud, sest et tähed olid selle jaoks liiga ilusad. Vaatasin ja imetlesin neid kuni tundsin, et keegi istub mu kõrvale. Pöörasin kiiruga oma pead selle tundmatu inimese poole ja jumal tänatud see polnud Joey.
"Tere!" ütles võõras hääl.
"Tere jah!" ütlesin vaadates samal ajal taevasse.
"Mis sa siin üksi teed niimoodi?" küsis noore poisi hääl.
"Tahtsin lihtsalt rahu saada ja nagu näen tulid sina samuti siia rahu saama." ütlesin järgmisel hetkel poisile otsa vaadates kes siis koheselt oma pead pööras ja vaatas mujale.
"Mis su nimi on?" küsis poiss teemat muudates.
"Mu nimi on Mary." ütlesin.
"Meeldiv tutvuda. Minu nimi on Chris.
"Meeldiv tutvuda!" ütlesin ja ulatasin käe tema poole ja siis surusime kätt. Kuni järsku nägin tähte mis kukkus murule.
"Soovi midagi. Sa nägid ju seda esimesena." ütled Chris.
"Kindel?" küsisin kõhklevalt.
Poiss ainult noogutas sellepeale. Panin silmad kinni ja soovisin, et saaksin kunagi tantsida ja oma hobiga tegeleda.
Ups! Gambar ini tidak mengikuti Pedoman Konten kami. Untuk melanjutkan publikasi, hapuslah gambar ini atau unggah gambar lain.
Avasin silmad.
"Soovisid ära?" küsis poiss.
"Jah." ütlesin naeratades poisile.
"Aga ma arvan, et peaksin koju minema kuna kell on juba palju." ütlesin ja tõusin murult püsti ja pühkisin end murust puhtaks.
"Aga kohtume veel?" küsis Chris.
"Las juhus otsustab." ütlesin ja liikusin sealt lagedalt platsilt minema.
Chris jäi veel mind tagant järgi vaatama. Naersin iseendale. Hakkasin siis kodupoole minema ja need imelikud inimesed olid läinud no tegelikult osad olid veel alles, kuid neid oli vähe. Lõpuks jõudsin ukse taha ja avasin ukse.
"Ja kust sina tuled?" küsis Fiona käed puusas.
_______________________
OMG sellel raamatul on 4k see on uskumatult kohutavalt ilus arv ma ma ei tea tõesti mida ma ära teeks hetkel, kuid eelkõige ma tahaks teid kõiki tänada, et just teie loete minu raamatut ma olen üdini tänulik teile :). Üks minu sõbranna ütles, et sa peaksid selle raamatu välja andma paber kandjal aga mis teie arvate sellest? Kommenteerige kindlasti! ;) Aitäh kõikidele tõesti! :)
