Kuulsin koputust välisuksel mille peale ma võpatasin.
Kes kurat nüüd see veel on? Ma loodan, et seal ukse taga olev inimene mulle lisa koormaks pole see 1.nädal. Liikusin õrnalt ukse poole ja avasin selle.
Sealt vaatas vastu mulle Joey. Pööritasin silmi ja tahtsin ust uuesti kinni panna, kuid Joey pani oma jala ukse vahele.
"Mida sa teed?" küsisin segadusesolles.
"Teen ust lahti." ütles Joey.
"Kuule jäta mind rahule!" ütlesin juba vihasemalt.
"Ei jäta!" ütles Joey.
"Kuule mine minema. Fiona, Gabriella ja Brianna on kodus ja kui nad sind siin näeksid siis sul läheks väga-" hakkasin oma lauset lõpetama, kuid Joey segas vahele.
"Fionat ega neid kaksikuid pole kodus." ütles Joey muiates.
"Kuidas sina seda tead?" ütlesin juba vihasemalt.
"Ma hoian sul silma koguaeg peal. Ma ei anna niisama alla!" ütles Joey.
"Idioot!" ütlesin.
"Armastan sind ka!" ütles Joey mõnitades.
Lõpuks sai Joey ukse lahti.
Viskasin ennast lihtsalt ukse lävele maha. Joey oli tõesti minust kümme korda tugevam ja sai minust järjekordselt jagu.
"Me peame rääkima!" ütles Joey.
"Millest? Meil sinuga ei ole millestki rääkida ära hakka omale siin illusioone ette kujutama." ütlesin pahaselt.
"Ma ei kujuta siin midagi ette. Palun anna mulle andeks Mary!" ütles Joey paluvalt.
"Unista edasi!" ütlesin ja tõusin püsti sealt ukse lävelt.
Astusin sammu tuppa ja panin ta nina ees ukse pauguga kinni. Seejärel keerasin ukse lukku.
Jooksin kiiruga ülesse oma tuppa ja läksin hooga oma voodisse ja hakkasin nutma. Nutsin oma haleda elu üle. Miks Joey mind veel otsima tuleb? Mida ta tahab minust? Meie vahel on kõik läbi. Kõik on möödas. Me elame nüüd tulevikus. Tõusin voodilt püsti ja panin akna õhutusele.
Liikusin seejärel alla ja otsustasin, et vedelen tänase päeva niisama ja järgnevad päevad täidan oma koristamis kohustused.
Avasin teleka ja sealt tuli parasjagu "Lastega kodus" jäin seda vaatama.
Lõpuks avastasin, et kell oli juba 18.00 õhtul olin siis niipalju vedelenud teleka ees. Siis tilises uuesti uksekell.
Haha see oli kindlasti Joey. Oi ma vihkan teda nüüd. Ta ei jäta oma jonni ka. Liikusin ukse poole ja avasin ukse.
"Joey ma palun, et sa kaoksid siit minema!" ütlesin ja lõpuks pöörasin pilgu näole ja seal oli Melody Joey asemel. Tema veel puudus.
"Eee.. ma ei ole Joey." ütles Melody naerdes.
Mida tema veel siit tahab?
"Vabandan! Mis mureks?" küsisin järgmine hetk selle teema kõrvale jättes.
"Kas sa laseksid mind ka sisse?" küsis Melody järgmisel hetkel.
"Aaaaa.. jaa ikka astu sisse." ütlesin võltsilt naeratades.
Melody võttis end riidest lahti ja juba ta tuli elutuppa.
"Ma tahtsin sinust ja Jo-" hakkas Melody ütlema, kuid segasin talle vahele.
"Ära palun räägi mulle temast ma ei tunnegi seda inimest ja pole kunagi tundnud." ütlesin vihaselt. Hoidsin oma pisarat tagasi.
"Mary, ma tean, et sa armastad endiselt Joeyt ja Joey sind. Sa ei suuda seda endale tunnistada aga te olete kokku loodud." ütles Melody.
"Mis iba sa suust välja ajad? Mina ja Joey ei eksisteeri siin maailmas." ütlesin proovides juttu lõpetada, kuid asjatult.
"Mary, palun saame headeks sõpradeks!" ütles Melody naeratades.
"No proovida ju võib." ütlesin samal ajal ennast kokku võttes.
Mängisin oma sõrmedega. Minu ja Melody vahel oli tükk aega vaikus. Mulle ei meeldinud see karvavõrtki.
Ups! Gambar ini tidak mengikuti Pedoman Konten kami. Untuk melanjutkan publikasi, hapuslah gambar ini atau unggah gambar lain.
