living a lie | eesti k.

0.3

Peale tunde kadusid kõik eri suundades. Mõni läks klassist välja raamatukokku. Kuid enamik jooksis ikka välja kas palli mängima või minule jalga ette panema. Mõned viiendikud, kellel ilmselt vene keel hakkama pidi, õppisid süvenenult, et vähemalt nelja kätte saada. Kõndisin rahulikult koolist välja. Värske õhk pääses mu kopsudesse. Tuul lükkas laiali mu ilusad mustad juuksed, mida ma ainsana oma keha küljes imetlesin.

Ühel hetkel tundsin enda teksataskus vibratsiooni. Mu telefon oli helisema hakanud. Võtsin selle välja ja loomulikult, ei keegi muu kui tundmatu number. Mingeid vanamuti häälega väikeseid lapsi ma küll kuulda ei tahtnud. Vajutasin punast nuppu ja samal hetkel kadus ka värin.
Lükkasin telefoni taskusse tagasi ja suundusin kooli taha, kus pidin nii-öelda ühe täiesti suvalise inimesega kohtuma. Värske õhk sundis mind rahunema ja nii ei saanudki ma põdeda. Olin ju ikkagi varastaja ja teiste silmis see bad girl. Ma ei tohtinud pabistada.

Koolimaja tagune oli inimtühi, seal polnud peale staadioni ja paari ronimistoru kedagi ega midagi. Soovisin, et see kõik oleks väga halb nali. Et mul oleks ümberringi olemas sõbrad, kes usuvad minusse ja toetavad mind. Kuid ometi seisin ma just kuskil asfaldil, käed värisemas ja mõeldes elu üle.

„No tere, Mendi Muhv!" kuulsin enda selja tagant tumedat häält, tundus nagu Jordoni oma. Keerasin end ringi, et vaadata, kes seda öelnud oli, ja siis nad niimoodi seisid seal: Jordon, kes naeris õelalt, Patrick vaatas mulle põlgliku pilguga otsa, Harry kahtles, et ta üldse tulnud oli, ja Ashton vaatas lihtsalt mujale.

„Tere jah," laususin. Kaks poisikest sammusid mulle lähemale ja ei läinudki kaua, kui Jordon ja Patrick minu ees vihaselt seisid. „Tulid oma kambaga mind hirmutama? Kui sa mõtlesid, et oma gängiga mul jalad värisema paned, siis eksisid." Ma ei kartnud, kuigi kõhus käisid vahel judinad läbi ja see tegi mu enesetunde halvemaks.

„Kus on sõnad suhu saanud," ütles roheliste silmadega, gängsterina riides ja pruunide sassis juustega Patrick, „sa lendad kohe kasti, kui oma suumulku kinni ei topi." Tema hoiatusseisak ei olnud sugugi õudne, pigem naermaajav. Mu nägu muutus punaseks ja ühel hetkel ei suutnud ma naeru enam kinni hoida.

„Mida sa hirnud? Kus siin nali oli?" päris Jordan mulle vägagi kahtlaselt otsa põrnitsedes. Ashton ja Harry seisid nende taga, vaadates kord teineteisele otsa ja siis jälle kaugusesse. Nad ilmselt ei tahtnud selles jamas kaasa lüüa. Jordan ja Patrick on nagu vennad. Vennad, kes teevad alati kõike koos, kõige jaburamaid asju. Nagu lollid.

„Igal pool on nali. Terve maa ja ilm on nalja täis. Sa ei teadnudki?" sõnasin, kui olin naermise lõpetanud.

„Kuulge, kui teil rohkem midagi pole, siis ma sooviksin koju minna." Tegelikult ma ei tahtnud seda teha. Vanemate lõugamine käib üle jõu ja ma ei viitsiks seda kuulata. Pigem olen kuuse all nagu kodutu vana naine Aljoša, kes elab minu kodust paarsada meetrit eemal, raudtee juures. Vahepeal olen temaga natuke rääkinud, aga ma ei saa temast aru, kuna ta on venelane ja räägib hirmsa aktsendiga eesti keelt.

*Jordoni vaatenurk*

„Kuhu sa nüüd minema hakkad?" küsisin pärast pikka vaikust Jessicalt, kes hakkas meist eemalduma.

„Ma ei tea, metsa kuuse alla. Koju ma igatahes küll ei lähe."

„Lubasin?"

„Ma pole sinult luba küsinud. Teen enda eluga seda, mida ise tahan."

„Mul on sinuga üks asi ajada. Küll me veel näeme!"

„Jajah, tõmba uttu!"

„Kuidas palun?"

„Jah, seda mida kuulsid," lausus tüdruk, keda olid alati kõik vihanud. Ka mina vihkasin, aga mul oli samas temast kohutavalt kahju. Ta oli päevast päeva üksik. Vanemad, keda tema vihkas, vihkasid teda vastu. Jessicast räägiti alati väga palju halba, ka mina tegin seda, aga südames ma kahetsesin. Mis siis, et ta mu ema juveelipoodi röövis ja talle suured võlad tekitas. Eks ta ise oli selles süüdi ka.

„Las läheb," ütlesin ma poistele, kes minu taga seisid, käed rusikas, ise valmis tüdrukule peksa andma. Andsin märku, et pole vaja. Kõndisin vaikuses oma tumehalli Toyota poole, mis seisis kooli parklas. Autosse istudes käivitasin selle, panin käima raadio, millest tuli samal ajal Drake'i laul Hotline Bling ja suundusin, kõht korisedes, söögikohta otsima. Mu järgmine sihtpunkt oli McDonald's.