living a lie | eesti k.

0.10

Lugesin raamatut „Süü on tähtedel", mille Lysbeth oli poodi minnes mulle voodile visanud. Olin just jõudmas Augustuse surma juurde, kui järsku uks pauguga lahti löödi. See küll Lysbeth ei olnud..

„Hei, sina! Miks sa raamatuid pole endale võtnud?" röökis kähiseva häälega vanamutt, kes oleks pigem välimuse poolt sobinud soovahetusoperatsioonil käinud vanavanavanaisaks. Uus pesumodell.

„Ehm, mulle öeldi, et ma võin homme ka need sealt ära võtta, sest ma lähen alles ülehomme tundidesse."

„Ahsoo, minule mainiti, et sa pole siiamaani neid laenutanud, ja kui neid ära ei võta, pole sul mõtet tundidesse minna, aga hea küll. Vabandust!" Mutike kummardus ja kadus mu toast kiiresti, ilmselt häbi kätte surema.

Tõstsin raamatu silmade ette, et seda edasi lugeda. Viis minutit hiljem tuli keegi veel mind tülitama, kuid sel korral Lysbeth. „Hei, sinu lemmikut virsikumaitselist jogurtit ei olnud poes, võtsin kirsi, nagu sa ütlesid," lausus ta, tõstes kotid oma laua peale ning hakates sealt sööke ja jooke välja kiskuma.

„Aga sa mulle kiirnuudleid võtsid umbes kuus pakki?" küsisin.
„Ikka jah."

„Mis veel tõid?" Lükkasin raamatule järjehoidja vahele ning asetasin selle enda öökapile. Kavatsesin seda õhtul edasi lugeda.

„Sulle? Kaks jogurtit, banaane, nätsu, Tutti-Frutti komme, ühe piima ja krõbinad, kuus pakki nuudleid ja apelsinimahla, nagu sa soovisid."

„Ja mis sa endale võtsid?" uurisin, tõstes enda toiduasjad väiksesse külmkappi, mis meie toa ühes nurgas seisis. Igal öösel ma jälgisin seda ning kujtasin ette, et see on valge vaim. Kuid tegelikult? Kõigest külmkapp.

„Õuna, pirni, suure juustusaia, kaks vihikut, küpsiseid, makarone ja spagette ja veel mingit šokolaadi," ta luges mulle asjad ette, mida ma laua peal nagunii silmasin. „Okei, võid mulle ka hiljem küpsist ja õuna anda, aitäh," ütlesin lõbusalt. Tüdruk muigas. Järsk koputus uksele ehmatas meid mõlemat. Lysbeth läks avama.

„Kui seal see vanamutt on, siis võid edasi öelda, et mina teda siia ei taha. Ma lähen homme nagunii oma õpikutele järele. Enne käis kargamas siin," ähmasin suvaliselt. „Ma ei usu, et ta teist korda tuleb," ütles ta ust avades. Kes seal seisis, ma algul ei näinud, kuid kuulsin taas ukse sulgumist. Lysbeth vaatas ehmununa mulle otsa. „Kes seal on?" pärisin.
„Ehm, palun, ära paanikasse mine. Seal on üks mees, maffiast."

„Hah, vaata, ma ajan ta kohe minema."

Tõusin magamisasemelt püsti ja sammusin uksele. Seda avades leidsin eest tühja koridori, ühtegi hingelist ei olnud. Maast avastasin ühe papist karbi, mille peale oli suurte rasvaste tähtedega kirjutatud mu toakaaslase nimi „LYSBETH".

„See vist on sulle," laususin ettevaatlikult, ulatades tüdrukule leitud karbi. Ta vaatas seda kahtlase näoga, kuid avas selle siiski. Väga aeglaselt. Mis seal karbis oli? Seda ma ei teadnud. Avatud karbi sulges ta kohe, vaikides nagu haud. Ta lükkas selle enda voodi alla ning pani sinna enda kohvri ette, et keegi seda ei märkaks.

„Mis seal karbis oli?" uurisin tüdrukult. „Palun, ära räägi midagi! Ja sa ei pea kõike teadma," vastas ta kibedasti. See, mida ta seal varjas, pidi olema tema jaoks väga oluline. Äkki mõni isa või ema riideese. Või hoopis märge isa elusolekust? Kõik oli võimalik.

Andsin alla. Sain juba aru, et ma seda temalt välja ei pinni, kuid tegelikult oli mul selle karbi vastu nii suur huvi tekkinud, et ma pidin nägema, mis seal sees on. Otsustasin millalgi selle avada. Viskasin tagasi pikali, võtsin sülle läpaka ning avasin selle. Nagu ikka hakkas mu Skype'i ikoon vilkuma, mis tähendas, et keegi oli mulle kirjutanud. Rich, kes siis veel.

Rich (online): Tsau, pole ammu rääkinud
Jess: Ei ole jah, kuidas läheb?
Rich (online): Hästi. Mingi uustulnuk on meie koolis, tundub tegelt tore, aga ta on ülbe
Jess: No kindlasti saate headeks sõpradeks, ma kindel selles :)
Rich (online): Ma ei usu, ma ei meeldi talle
Jess: Miks seda arvad?
Rich (online): Ma juba mölisesin temaga, ime, et kallale ei tulnud :D
Jess: Küll ta kunagi tuleb ka, sa ju see „poksimagnet" :D milline ta välja näeb?
Rich (online): Ära mõnita palun
Rich (online): Tumedad juuksed, silmavärvi ei pannud ausalt tähele, aga tal väga hea stiil tegelikult
Jess: Sorri, ei tahtnud su tundeid riivata.
Rich (online): Sorri on vastu võetud :)
Jess: Parem oleks, mis teed?
Rich (online): Oleks :D vaatan telekast Ellenit ja poole tunni pärast õhtusöögile, sinna ei tohi minemata jätta, muidu tuleb mõni veel kamandama ja pealegi võib kõht tühjaks minna
Jess: Kusjuures on mul ka õhtusöök poole tunni pärast, ju on meil siis sama kellaaeg :D
Rich (online): Imelik tõesti
Jess: See mingi kokkusattumus lihtsalt
Rich (online): Issand, mu toakaaslane teeb strippi praegu mulle :D mingi sokid põlvedeni tõmmatud ja hommikumantel seljas :D
Jess: No olete geid ikka kurat :D mis ta nimi on? Strippariga teeks ikka tutvust ju, saaksin toakaaslasele tellida ta
Rich (online): Jaxy
Jess: Sobib küll mu toakaaslasele
Rich (online): Ma loodan ka
Jess: Aga kuule, ma hetkel arvutist ära, varsti pean sööma minema
Rich (online): MA LÄHEN KA!
Jess: Sorri, unustasin :D
Rich (online): Ok, solvusin
Jess: Solvu solvu, tsauuuu
Rich (online): Byebye bae <3

„Mõni inimene peaks lasteaeda tagasi minema," laususin. Alles pärast lause väljaütlemist märkasin, et Lysbeth oli ikka veel toas. „Kes?" uuris ta. „Mu netisõber Rich," vastasin aeglaselt. Lootsin, et ta pärima ei hakka, aga seda ta just tegi. „Sul on netisõber? Päriselt? Sa oled teda näinud? On ta ilus? Äge? Millest te üldse rääkinud olete? Kus ta elab? Ütle!" Muigasin.
„Ma pole teda näinud."
„Kuidas ei ole?"

Ta pärimine läks aina hullemaks ja hullemaks, kuni sellest sai hullem ristküsitlus kui see varasem.

„Internetisõber või -sõbranna ongi see, keda sa ei pea olema näinud, te lihtsalt räägite internetis ja teist saavadki ühel hetkel netisõbrad." Mu seletus sellest tüdrukule ei olnud just kõige arusaadavam. „See asi on lihtsam, kui esialgu välja paistab. Soovitaksin sulgi endale mõni selline otsida. Pärast, kui oma sõpradega tülli lähed, on vähemalt üks inimene olemas, kes sinu argielust ja muust tegelikult kõike ei tea ning on võimeline sinuga suhtlema."

„Mul pole sellist inimest vaja, aga kus sinu see Rich elab?" urgitses tüdruk. Olin valmis ütlema, et ta ei peaks kõike pärima, kuid otsustasin siis ümber. Pärast veel solvub ja ma olen oma ainukesest siinsest sõbrast ilma.

„Kuskil Kanadas, pole oluline."
„Hea küll, aga lähme sööma nüüd ehk?" pakkus tüdruk järsku välja. Noogutasin hellalt, viskasin mustale maikale Lysbethi halli kampsuni peale ning taas kord sammusime me söökla poole.