living a lie | eesti k.

0.4

*Jessica vaatenurk*

Olin just koju jõudnud, kui ema oma punaste nutetud silmadega mulle vastu kõndis.

„Jessica, me peame rääkima!" lausus ta. Rääkima ja rääkima. Kogu aeg on ainult jutud minust. „Jälle on jutud minust, et kuidas ma ei oska käituda?" See kõlas pigem küsimusena. Kergitasin kulmu.

„Su isa.."

„Mis temaga on? Kukkus näoga värvipotti? Mängis tikkudega ja pani oma rõvedad juuksed põlema? Või hüppas peakat vette ja murdis kaela? Ah jah, ta ei tule selle pealegi. Tal pole ju mõistust."

„JESSICA!"

„Mida?"

„Su isa on surnud!"

„Usun-usun, ta teeb selliseid trikke, et mind muretsema panna. Ma tean teda küll," laususin ja kõndisin vaikselt enda sassis tuppa, mida ma polnud kümme aastat koristanud.
„Peaks vist koristama hakkama," nentisin ning tõstsin maast üles oma eelmise nädala kantud musta pluusi, „aga ma ei viitsi praegu."

Koristamise asemel võtsin tolmusest riiulist välja „Süü on tähtedel" raamatu. Olin seda vähemalt kaheksa korda lugenud ja nüüd tahtsin seda veel korra teha, selline sobilik hetk. Tõmbasin käega üle raamatu kaane, et pealkiri paremini näha oleks. Kohe kerkisid esile kaks pilve: üks must ja teine valge. Ühe sees oli kirjas pealkiri ja teises autor. Kusjuures meeldis mulle raamatu juures kõige rohkem just see kaas ja selle idee. Muidugi ka raamatu sisu, mis oli sama huvitav kui teos ise, aga kõige rohkem tõi raamatu esile just kaas.

Kui ma olin Gusi surma juurde jõudnud, kuulsin alt uksekella. Vaatasin oma sassis öökapil seisvat kella, mis näitas 21.34. „Kes tuleks nii hilja meile ukse taha?" otsustasin asja kontrollima minna. Viskasin oma raamatu suvaliselt voodi peale, lootes, et järg ära ei kadunud ja kõndisin kiirsammul trepist alla. Nägin allkorrusel paari politseinikut, kes mu emaga vestlesid. Ainuke asi, mida ma kuulsin, oli kaastunneavaldus. „Kas mu isa on tõesti surnud?" mõtlesin ma.

„Kas te oma tütrele ja pojale olete öelnud?" küsis üks politseimundris noormees mu nördinud ema käest. „Tütar ei uskunud," vastas ta.

„Aga poeg?"

„Teate, see on liiga keeruline."

„POEG? Mul on vend? Mis asja? Miks vanemad mulle midagi rääkinud ei ole? Kus ta on?" küsimused tiirlesid mu ümber ja ma jooksin enda tuppa.
Pisarad võtsid hetkega võimust ning ma langesin ukse vastu toetudes põrandale istuli. „Miks maailm on nii õel?" mõtlesin ma endamisi, „mu isa on tõesti surnud, ema nukrutseb ja mul on olemas vend, kelle olemasolekust sain ma just minut aega tagasi teada. Tore life."

Järsku kuulsin altkorruselt klaasi või taldriku purunemist. „Kurat küll!" karjus ema. „Jessica, palun tule mulle appi!" Eirasin seda hüüet ja istusin voodi peale. Terve mu tuba oli segi nagu puder ja kapsad. Mu magamisase oli sassis, raamatud riiulil laokil. Isegi kapp, põrand ja laud olid segipaisatud. Nagu mu elugi. Täis ettearvamatuid pöördeid, valesid valikuid ning halbu otsuseid. Taas tulid silme ette pildid, kuidas mina, isa ja ema koos tegime asju, millest nüüd võis ainult unistada. Mu maailm oli purunenud. Inimesed, kes mind ümbritsesid, halvustasid mind ja ilmselt ka soovisid, et ma maailmast kaoksin. Et ma poleks üldse sündinudki..

Kui te mõtlete, et kuidas ma asju liiga kergelt võtsin, siis isast oli mul suva. Jah, ma olin ükskõikne, sest ka tema oli minu vastu samasugune. Nagu te teate, siis ma vihkasin teda maailmas kõige rohkem ja tema hukkumine andis tõuke juurde.

Otsustasin mitte nukrutseda ja avasin oma vana Dell'i, lootes sealt saada mingitki lohutust. Läksin Youtube'i ning kirjutasin otsingusse „Hotline Bling". Ühel hetkel avastasin, et mu Skype'i ikoon vilkus, tähendades, et keegi on mulle kirjutanud. Ilmselt minu internetisõber Rich, vähemalt ta kutsub ennast nii. Me oleme nagu parimad semud, teame teineteisest kõike, usaldame teineteist ning räägime oma saladustest ja muredest. Ka temal pole sõpru nagu minulgi. Ta teab minu varastamistest ja kommetest ning lepib sellega.
Vajutasin hiire nuppu Skype'i kohal. Kui see avanes, nägin, et Rich oligi mulle kirjutanud.

Rich (online): heii, bae <3
Jess: Tsauuu :)
Rich (online): ma kirjutasin sulle 30 mintsa tagasi, hakkasin muretsema juba :(
Jess: Ah sorri, ma sain ühe tüübiga kokku, klaarisin asju
Rich (online): nüüd sai kõik korda?
Jess: Loodan :)
Rich (online): okei :)
Jess: What's up?
Rich (online): ah niisama, söön :) ise?
Jess: Võid mulle ka tuua :)
Jess: Räägin sinuga nagu ikka :D
Rich (online): sulle toon ikka :) :D
Jess: Jään ootama :D
Rich (online): see fucking keity mölises jälle minuga, nagu tal midagi enda eluga teha poleks.
Jess: Mis juhtus siis? :/
Rich (online): no ma ei tea, ei hakka rääkima, ta on lihtsalt idioot
Jess: Ära räägi siis, kui ei taha
Rich (online): tead, siin koolis on vägagi normaalsed õpetajad, vähemalt ei kaaguta nii palju jne. Õpilased on ka sellised chill tüübid ja mõistavad nalja, aga siin on mingi gäng, kes on „kõige ägedam" nende endi arust.. käivad kaagutamas kogu aeg.
Jess: Mis selle kooli nimi on, kus sa õpid? Ehk on mõni tuttav seal (kuigi mul pole neid eriti palju, aga nojah)
Rich (online): ausalt öeldes ma ei mäleta seda nime, esimesest päevast juba ei mäleta. Miks küsid?
Jess: Niisama, aga ma magama ära, liiga väsinud :)
Rich (online): hea küll, ilusaid unenägusid :)

Lükkasin arvuti kaane kinni, panin selga lumivalge kuldkollaste tähtedega pidžaama ning läksin vannituppa, et pesta ära oma hambad ja vinne täis nägu. Peale igapäevast rutiini kõndisin taas väsinud olekuga pea peale pööratud voodi poole ning ronisin teki alla. Mu silmad vajusid tasakesi kinni ja peagi olin sügavas unenäguderohkes unes.

* * *

Ma otsustasin selle juttu uuesti avaldada :)