living a lie | eesti k.

1.3

Olin lebanud üle poole tunni pahupidi paisatud voodil. Samal ajal, kui jälgisin mõrasid täis lage, ootasin toakaaslast, kellega olid õhtused suured plaanid vormi võtmas. Tema aga oli pidanud enne seadma sammud meie ühise saksa keele pedagoogi juurde, et parandada mingisuguse absurdse asja eest saadud närune kaks. Niisiis ei jäänud muud üle, kui teda pikisilmi oodata. 

Kell hakkas juba kolme peale tiksuma, kui jõudsin otsusele, et loen nii kaua, kuni ta jõuab, uudiseid. Selleks võtsin aseme alt välja sülearvuti, mida hoidsin päevast päeva laadimise ajal samal kohal, kuna seal oli kompuuter mulle ühes tükis kättesaadav. Mind tegi närviliseks see, et internet polnud siin kunagi kõige kiirem olnud, seega pidin hulk aega vaatama ringi, mis tiirles ekraanil ning mille alla oli kirjutatud „Loading..". Just sellised momendid ajavadki mind endast välja! Muidugi on neid veel, aga üks peamisi on siiski seesama. 

Lõpuks muutis arvuti üldse meelt ja viskas ette mitmeid lehti, millel asetsesid tekstid nagu „Võida IPhone 7 Plus! Selleks, et võita, saada meile SMS ja võida!" või „On Sul viirusetõrje?Kui veel ei ole, siis siin on sinu võimalus! Lae alla ja proovi kaks kuud tasuta!". Appi! Ütleme nii, et ma parema meelega loen neid „Osta 3, maksa 2 eest!" reklaame. Igal juhul on need kümme korda etemad ning kutsuvad tõesti rahva poodidesse ostlema. Teadupoolest reklaamid, mis sisaldavad seda „Sisesta siia enda telefoninumber ja võida!", on petuskeemid, et inimesi sõna otseses mõttes rahast tühjaks lüpsta. Kahju neist, kes sellega kaasa lähevad. 

Kui minu soovitud lehekülg lõpuks lahti tuli, leidsin sealt igasugust saasta. Uudised, milles räägiti poliitikast või teadusest, mind ei köitnud. Küll aga jäi mulle silma tunduvalt erilisem lugu ühest möödunud aasta jõuluimest, mida otsustati alles nüüd teistega jagada. Olnud täielikult artikli läbi lugenud, naeratasin. See kirjutis rääkis pisikesest poisipõnnist, kellel oli sünnist saadik kuulmishäire, mis ei võimaldanud tal kummagi kõrvaga kuulda. Uudise lõpus aga selgus, et nüüdseks oli tehtud poisile mitu tundi kestev operatsioon, tänu millele on tal võimalus kuulata ümbritsevat maailma. Kaks õnnepisarat valgusid teineteise järel silmanurgast mu käsivarrele, muutes selle niiskeks. 

Südamelähedase uudise otsa lugesin järgmist, kus räägiti Ameerika meespresidendist, kes hiljuti oli täitnud mingid tähtsad paberid allkirjadega. See minu uudishimu väga ei äratanud, seega sulgesin arvuti, lükates selle tagasi voodi alla. Lysbeth polnud senini tagasi jõudnud, nii et tüdruku ootamine jätkus samamoodi. 

Pärast pikka aega passimist tuli mu toakaaslane, kes nägi räsitud välja. Tuppa sammudes viskas ta vihaselt enda tumesinise käekoti voodile ning kukkus sellele järele. „Said parandatud?" küsisin, tõustes püsti, et mõned asjad õhtuks koolikotti toppida. „Ei, see õps on tõesti panniga pähe saanud. Jumal küll! Mul jäi pool punkti kolmest puudu ja ta oli nii kade, et ei lasknud mul seda ühte punkti kuidagimoodi kätte saada, et kolm tuleks. Appi!" karjus ta, visates vihahoos õpikud sahtlisse. Tüdruku näos peegeldus ükskõiksus ning ta jättis koolitarbed lohakalt üksteise peale. Mina aga avasin kapi, et valida tänaseks sobiv outfit, millega oleks soe ja mugav.

Esimesena jäid mulle silma mustad kitsad teksapüksid, mis põlvedelt lõhki lõigatud olid. Ilmselgelt mingisugune vanamemm, kes meile vastu jalutaks, oleks mõelnud, et vanematel pole raha, et niiti ja nõela koju osta. Tegelikult peeti selliseid pükse tänapäeva moeks. Selga tõmbasin triiksärgisarnase veinipunase pluusi ning sinna peale musta nahktagi. Sikutasin jalga mustad valgete paeltega tennised, mis olid pikka aega kapi põhjas kasutult vedelenud. 

Ladusin igaks juhuks kotti halli akupanga, sest mul polnud telefon mitte kunagi üle paari tunni laadimata vastu pidanud, kuna ma ei suuda ilma muusikata elada või üldse kuskil olla. Kuulamiseks võtsin ka kõrvaklapid, mis olid oma lumivalge värvi kollaka vastu välja vahetanud. Surusin need tagi küljetaskutesse. 

„Oled sa valmis?" uurisin Lysbethilt, kes parasjagu endale meiki tegi, lisades peitepulka ja põsepuna. Viimaseks lihviks kasutas ta värvi, mille olin mina talle kunagi andnud, enda ripsmetel. Loivasin laia peegli, mis esikus seinal rippus, ette ning vaatasin end kiirelt. Hommikune kulmupliiats ja ripsmetušš olid teinud oma töö ja ma ei pidanud neid uuesti üle värvima, seega võtsin telefoni laadija otsast ja lükkasin selle pükste tagataskusse. 

„Ma olen nüüd valmis," hõikas tüdruk, sättides samal ajal kaela ühe sädeleva ehte, mille ta paps kunagi pakiga saatnud oli. Mis puutub Lysbethi isasse, siis tüdruk pole rohkem tema tegude kohta teada saanud ning on näha, et lootusekübeke muutub iga päevaga plika jaoks aina väiksemaks. Maffiabossi, kes taevakõrguse ärihoone katuselt alla kukkus, õnnetust surmast olid küll kõik kuulnud, kuid keegi ei teadnud, kas ta iseenda hooletusest või kellegi tõuke tõttu üheksakümnendalt korruselt maha asfaldile langes. Kahtlemata polnud ta enam elavate kirjas, kuna mees olevat silmapilkselt surnud, sest ta jooksis vaid mõne minutiga verest tühjaks. Vähemalt nii räägiti uudistes, kuid mul pole aimugi, mis selles jutus tõetruu oli. Kuulsin kahekordselt vibratsiooni. Telefoni ekraanile ilmus mu lukustusekraani pilt tekstiga "With brave wings she flies", mis oli trükitud sinna kuldses toonis.

Kaua teil veel läheb, naised? 7.21 PM 

Saame 15 minuti pärast seal värava juures putka taga kokku, eks? 7.21 PM 

Lasin välja suure ohke. Hetkeks püüdis see tüdruku tähelepanu, kuid siis jätkas ta oma tegevust. Taas pidime hakkama põgenema, et mitte valvuritele ja teistele töötajatele vahele jääda. Eelmisel korral läks muidugi õnnelikult, kuid järgmisel päeval olid mu jalad ville täis. Halbade jalanõude valik, ütleme nii.

Kaua, kaua :D okei, sobib. 7.22 PM 

„Kes kirjutas?" peatas Lys mu mõtte, tõmmates selga galaktikaga kujundatud seljakoti. Mina tegin sama enda nahkse lillelisega. "Richard. Ta küsis, et kaua meil veel läheb, ja ütles, et saaksime viieteistkümne minuti pärast meie selles putkas kokku, tead küll." Ta noogutas.

„Lähme nüüd," ütlesime ühest suust, keerasime enne minekut veel ukse lukku ning sammusime välja, naeratus huultele manatud.