living a lie | eesti k.

0.6

„Ma lähen käin linnas ära, peab midagi süüa ostma ja natuke uusi riideid sulle. Sa ei oska enda rõivaid ju korralikult hoida," lausus ema ja astus välja, Volkswageni autovõtmed näppude vahel.

„Väga hea, saangi üksinda oma asjad kokku panna," hõikasin talle vastu. Loivasin ülakorrusele enda tuppa, kust tõmbasin voodi alt välja oma kaks suurt tolmuga kaetud kohvrit. Hakkasin nendesse laduma kõlblikke riideid, filmiplaate, Delli arvuti, valgeid voodilinu ja tekikotte ning ka teisi erinevaid ja tähtsaid asju.

Äkki helises uksekell. Kes see küll olla võiks? Räsitud jalad kandsid mu alumisele korrusele. „Ema see kindlalt ei ole, ta läks alles poodi," pomisesin omaette. Ust avades leidsin sealt.. „Jordan, miks sa siia tulid?" uurisin šokolaadipruunide juustega poisilt, kes oli sama värviliselt riides nagu kloun tsirkuses. Noormees muheles: „Kas ma ei võigi sulle lihtsalt tsau öelda, kui sa minema hakkad? Ma olen siiski ju su klassivend. Vähemalt olin. Kuhu kooli sa nüüd lähed? Ottowasse? Seal pidid kahtlased ringi liikuma, üks sõber on seal ja rääkis mulle." Tema jutt mõjus nagu romaan, mida kurjast vaevatud Prill-laua ees lugema pidi. Prill-laud oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, vanamutt. Sama imelik ja mitteinimlik nagu paljud siin maailmas.

„Kust sa tead, et ma kooli vahetan? Ja sa ei peaks mulle tsau ütlema, sa alles vihkasid mind," laususin, hakates ust kinni lükkama, kuid märkasin hiljem, et poisi jalg oli sinna meelega vahele lükatud. „Kes ütles, et vihkasin? Patrick? Oeh, tema ei tea midagi minu elust, mida mina vihkan või mida ma ei vihka. Teda pole mõtet üldse kuulata. Ta on lihtsalt mingi tropp, kes üritab mängida kõva meest, kuid tegelikult nutab igal õhtul ema õlal ja räägib, miks maailm nii õel tema vastu on. See on tavaline. Ausalt."

„Ja miks ma peaksin sind kui troppi uskuma?" vaatasin talle kurjalt oma kortsus metsikute kulmude alt otsa. „Sest ma meeldin sulle? Ütle otse välja, pole mõtet punnitada," kohmas kutt. Kuidas ta julgeb üldse sellist asja öelda? Ta ei meeldi mulle ja pole kunagi meeldinud, sest ta vihkas mind. Tema oli see, kes solvas mind pidevalt. Jordan oli see!

„Mida sa ütlesid? Sina meeldid mulle? Haha, lubage naerda. Sa ei meeldiks mulle isegi siis, kui su iseloom ja käitumine minu suhtes paremad oleksid. Sa ei vääri minusugust!" Tõin kuuldavale öeldu, mis poisi pahviks lõi. „On veel midagi kobiseda? Ma läheks hea meelega asju edasi pakkima."

„Kas ma olen lubanud?" uuris poiss. „Esiteks, miks sa ei peaks lubama? Teiseks, ma pole sinu käest üldse luba küsinud ja ei hakka ka seda tegema. Kolmandaks, sa pole minu ema või isa, kes mind käsutada saab, tegelikult isegi nemad ei suuda seda. Neljandaks, tõmba lesta siit, muidu koju jõudes on su silm sinine. Ära siis oma ema mulle peale saatma hakka," nähvasin liikumatult seisvale tüübile.

„Esiteks, ma ei lähe minema. Teiseks, ma ikka ei lähe minema. Kolmandaks, miks ma peaksin ära minema? Neljandaks, too mulle lestad, ma tõmban ühest otsast neid."

„Sa ikka norid sinist silma või? Hakka astuma, ma ei viitsi sinuga jamada, mul paremat ka teha," laususin, „kao mu silmist!"

„Hea küll!" sõnas Jordan vihaselt ning marssis maja eest minema. Kiiresti lükkasin kääksatava puitpruuni ukse kinni. Lippasin käsipuust kinni hoides trepist üles ja maandusin oma voodisse.

* * * *

KUIDAS MEELDIS? :)