living a lie | eesti k.

0.7

„Jessica, ärka üles! Me oleme kümne minuti pärast kohal," kostis mu kõrvadesse, ühest sisse ja teisest välja, ema kähe hääl. Avasin raskelt silmad. Väljas paistev kuldkollane päike lükkas need taas kinni. „Jessica!"

„Ma olen üleval, ära karju!" pomisesin. Tegin järjekordselt lahti oma väikesed kissis silmad, mis teist korda proovimisel õnnestus. Nähtavale ilmusid hiigelsuured kirgasrohelised kuusetümikad. Metskits nende vahel nosis lehtrohelist muru. Autot nähes tardus veri tal soontes ning ta hakkas tormama nagu tuul, kadudes peagi kuuskede vahele. Säravkollased päikesekiired kumasid paar korda koledate puujurakate vahelt. Eresinine taevakaar näis pilvitu.

„Jessica, me oleme kohal," kuuldus mu kõrvu. Keerasin pilgu suure maja poole, mis kujutas pigem hotelli kui kooli. Astusin autost välja, et paremini maja uurida. Selle seinad olid pruunikaspunased, katus sametmust. Noored vanuses kaksteist kuni seitseteist kõndisid ringi, minu peale pilkugi tõstmata.

„Noh, kuidas meeldib?" uuris ema. „See polegi nii hull, kui ma arvasin, aga ikkagi ma vihkan sind," lipsas mu huulte vahelt.

Võtsin autost välja oma kaks musta kohvrit ja kolm suurt kotitäit toitu, mis ema oli mulle kaasa ostnud. „Aitäh sulle, aga nüüd ma saan ise."
„Ma pean sinuga siiski kaasa tulema, et sa ikka sinna kohale jõuaksid, ja registreerida ei saa ilma vanemata," lausus naisisik minu kõrval, võttes enda kätte söögikotid ning sammudes hallika trepi poole.

„Tere tulemast meie Ashbury kooli! Sina oled Jessica?" küsis umbes kolmekümnendates tuhkblondide kiharatega naine. Ta ulatas oma käe, et sellest kinni võtaksin. „Jah, olen. Kas ma saaksin oma toa kätte? Tahaksin väga magada," laususin.

„Saad, varsti. Sa oled toas koos ühe tüdrukuga. Ma loodan, et saate headeks sõpradeks. Poole tunni pärast on söögiaeg. Raamatukogust võta endale õpikud ja töövihikud. See koht siin on noori väga palju muutnud. Kindlasti saad sinagi korralikuks või vähemalt paremaks kui varem."

„Kas te arvate, et ma olen mingisugune debiilik, kes ei oska normaalselt elada?" vihastusin.

„Ei, mitte seda, aga praegu, kui sa siia tuled, on sul patud ja probleemid kaelas. Pärast, kui sa siit lahkud, oled tänulik, et ema su siia pani," sõnas ta naeratades.

„Mul pole patte" vastasin.

„Olgu, mine nüüd enda tuppa, siit trepist üles, keera paremale ja eelviimane uks vasakult. Lysbeth peaks seal juba ees olema."

„Hea küll, aitäh!"

„Aga su ema võib nüüd su kirja panna, sest siin koolis aega lösutamiseks ei ole," mainis naine.
„Olgu!"

Komberdasin oma kontemurdvate kottidega juhatatud suunda. „Trepist üles, keera paremale ja eelviimane uks vasakult," kostis mu peast meeldetuletuseks. Pikas helehallide seintega koridoris kõmpisid mulle vastu paar ülemeigitud plikatirtsu, kes mind kahtlustäratavate pilkudega jõllitasid. Saatsin neile sama vastu. Eelviimase ukse juures jäin hetkeks seisma, tõmbasin ühe kopsutäie õhku ning lõin kollakasvalge ukse pärani lahti.

„Hei, sina oled vist... Jessica? Mina olen Lysbeth," tutvustas end kuldpruunide kiharate ja helesiniste silmadega umbes minu vanune keskmist kasvu tüdruk. „Jah, Jessica. Ma tean, see naine seal ees ütles su nime."

„Naine? Kus ees? Ashley? Ta on kooli korrapidaja, hästi lahe inimene. Kuigi ma ei saa aru, miks ta sellise ameti valis. Ta võiks vabalt midagi muud teha."

„Mul pole vahet, mis ta nimi on või kui vana ta on. Ma ei tulnud siia selleks, et teisi tundma õppida," ähmasin ükskõikselt.

„Miks sa nii kuri oled? Ma üritan olla su esimene sõber siin majas, kuid sa ikka haugud vastu nagu mingi marutaudis koer." Tüdruku näkku ilmusid kortsud, võisin nendest välja lugeda, et ta oli minu käitumises pettunud. Oli kindlasti lootnud kedagi ägedamat ja toredamat enda kaaslaseks saada.