living a lie | eesti k.

1.4

Väljas oli hämaramaks läinud. Olime jõudnud linnani ning nägime tänavatel meeletut sagimist. Viibisime tihedas liikluses, kus iga vastutuleva inimese näol peegeldus stress. Ilmselt kiirustasid nad kõik koju enda laste, kes juba vanemate nimesid karjusid, juurde. Üllataval moel polnud täna koos hämarusega kaasnenud külma, seega ei pidanud ma endale peale viskama jakki, millega oleksin välja näinud nagu kubujuss. Õhk võttis lausa higiseks. 

„Kuhu me nüüd läheme?" küsis minu kõrval telefonis viibiv kutt. Ma polegi rääkinud, kes lisaks minule, Lysbethile ja Richardile meiega kaasas oli. Kamp polnud küll suur, aga halvas tujus olemine polnud mitte mingil juhul võimalik. Jackile oli paar nädalat tagasi tehtud rastapatsid, mis tema näokujuga hästi ühtisid. Niisiis ei pidanud poiss tüdrukute vähese tähelepanu pärast muretsema. 

Punaste lokiliste kiharatega neiu, kes käis meist aasta nooremas klassis, kuulas pealt juttu, mida rääkisime. Jahvatasime mitmeid lugusid, peamiselt kuulujutte. Ärge valesti mõelge! Me ei ole sellised, kes nende põhjal järeldusi teevad ja arvavad, et need peavad kohe reaalsed ning õiged olema. EI! Koolis on mitmeid punte, kelle käest võib ükskõik mida kuulda. Ükskord räägiti, et Lysbethil sünnib peagi laps ja temast saab sõna otseses mõttes „deemon". Jumal! Kes sellise asja peale üldse tuleks? Parem ei hakka mõtlemagi nendele lugudele, mis minust pajatatud on. 

„Läheks randa? Ma tean ühte kohta, kus pole väga palju rahvast, sinna saaks lõkke üles teha," muigas punapea. Tal olid jalas pikad mustad retuusid ja pruunikad saapad, seljas aga hall lohvakas peenikeste paeltega särk, selle peale oli tõmmatud valgete ja mustade ruutudega flanelljakk. Kaelas rippus tüdrukul kuldne kaelakee, käe küljes erineva disainiga võrud ning Rolexi käekell. 

„Millest mõtled, õeke?" tõi mind mõtetest tagasi kellegi hoolitsev hääl. See oli ei keegi muu kui Richard. „Niisama, asjadest," naeratasin, vaadates Lysbethi, kes jutustas kolmanda poisi Nathaniga. Kutt sarnanes Richardiga. Kui ma oleksin võõras ja kumbki neist mulle vastutuleks, arvaksin, et ta on potentsiaalne südametemurdja. Tänapäeval kutsutakse selliseid fuckboydeks. Praegusel ajal ei jääks paraku mitte ükski asi saladuseks, seega teaksid kõik mu vennakese halbu külgi. 

„Mõtled meie lehma suguvõsast tulnud õpetaja peale?" üritas Jack nalja teha. Selle peale pahvatasid kõik, välja arvatud mina, kes proovis nalja sisu enda peas üles leida, naerma. Kahjuks see mul ei õnnestunud, niisiis jäigi teema sinnapaika. 

Parasjagu rääkisid mu sõbrad mingisugusest bändist, mis pidi varsti linna esinema tulema, kui järsku hüppas mulle ette üks kogu, piirates mu vaatevälja. Rikuks ka teise inimese õhtu ära. Vaatasin noormehele otsa ja ehmusin. Tema oli kindlasti viimane inimene, keda ma näha oleksin tahtnud. Tahate teada, kes minu ees tol hetkel viibis? Huvitav küll. Kolm korda võite arvata, kaks viimast ei loe! 

„Kuhu Jess jäi?" kuulsin poissi teistelt küsimas. Märganud kadumist, vaatasid nad seljataha, tundes mind rahva seast ära. Nägin, kuidas Richard minu poole jooksis. „Jess, kas ta tegi sulle midagi? Üt-," vend peatas oma lause, silmitsedes kutti, kes mind neist lahutas. „Jordon? Mida sina siin teed?" küsis ta järsku, mis lõi mind pahviks. Kas ma sain õigesti aru,et nemad... minu vend ja Jordon tunnevad teineteist? Ei või olla! „Tead, tulin vanaemale külla, tahan iga päev süüa tema imemaitsvaid pannkooke," ütles ta irvitades. Tundsin Jordoni hääles sarkasmi. „Kao minema! Mine tagasi sinna, kust sa tulid," röökisin. Ta mõnitas mind mu vanas koolis ja nüüd, kui ma olen temast sadu kilomeetreid eemal, leiab tüüp ikka aja, et siia tulla ning asjaga jätkata. Ma vihkan teda!

„Kust teie teineteist teate," päris Richard, „Jessica, miks sa temaga nii käitud?" Nägin Jordoni näol mänglemas muiet, mis iga hetkega järjest suuremaks muutus. Lõpuks oli see kui hiiglaslik lumekuul. Ma virutaksin selle talle näkku ja mul oleks üpris ükskõik, kas ta jääb veel lollimaks või loksuvad tal nupud paika tagasi. 

„Richard, kas sa kaitsed teda?" Lysbeth ja teised jälgisid meie vestlust pealt, olles ise samal ajal täiesti vaiksed kui hiired nurgas. „Ei, ma ei kaitse, aga ma ei saa ka mitte midagi teha, kui sa mulle ei räägi, mida ta sulle teinud on. Räägi nüüd!" Vend hoidis mu õlast kinni, samal ajal rahunesin ma tema sõnu kuuldes. Ta naeratas ning ütles, et ma selgitaksin. Jordon lihtsalt seisis seal. 

„Ta mõnitas mind eelmises koolis! Mul olid probleemid, ma varastasin, aga nemad ainult irvitasid ja kutsusid mind igasuguste nimedega. Rich, ma vihkan teda! Ta on jälk!" Tundsin, kuidas ma iga hetk murduma hakkan. Esimest korda juhtunule tagasi vaadates tõmbas see mu südamest tükke välja, kuid ma ei teadnud, miks. 

„Mida? Kuidas ta sind kutsus?" Ta silitas mu kiharaid, mis olid õrna tuule tõttu veidi sassi läinud. „Nad kõik, mu klassikaaslased, kutsusid mind Mendi Muhviks ja Kunksmooriks!"vastasin, tuletades taas meelde vanu kohutavaid aegu. Ma ei suutnud seda enam enda sees hoida, pidin sellele jäletisele absoluutselt kõik välja ütlema. „Jordon, tead, kui ma sind esimest korda esimeses klassis nägin, mõtlesin, et sa oled tore poiss ja kindlasti loome koos häid mälestusi. Pika aja peale kadus lootus, et neid, mida hiljem meenutada, tuleb, ja peale seda, kui sa mind sõna otseses mõttes kõigi ees ära tapsid, sain ma aru, et sa oled üks äbarik, kes ei saa rahuldust enne, kui on kellelegi otse näkku irvitanud. Kao minema siit ja ära iialgi tagasi tule! Ma ei taha sind kunagi näha, sest sa oled haige inimene. Mine ravile!" Poiss kohkus, hakates sammu seadma, kuid Richard peatas ta, lausudes: „Sina ei tee mu õele enam midagi, on selge? Värdjas!" Ma ei suutnud tema kõrval enam olla ning kõndisin teiste juurde, kes terve selle aja kometit pealt olid vaadanud. Nende arust võis see ikka täielik action-film olla. 

Järsku nägin silmanurgast, kuidas poisid nattipidi kokku läksid ja kukkusid kisklema. Mina, Jack, Lysbeth ja Nathan ruttasime kuttideni, et neid teineteisest eraldada, aga tulemus oli hoopis see, et meie lendasime pikali, nemad aga jätkasid oma tegevust. Inimesed kogunesid ümber, kutsuti kohale korravalvurid. Rich ja Jordon lasid käiku rusikad ning äkitselt nägime, kuidas veri asfaldile tilkuma hakkas. Ma olin oma jala vastu äärekivi ära löönud, seetõttu tundsin tugevat valu, kui püsti üritasin tõusta. Kisendasin kõvasti üle platsi. 

Politseinikud jõudsid kohale vähem kui kahe minutiga. Valule vaatamata tõusin püsti, südametunnistus mind piinamas. Mehed tõmbasid poisid teineteisest mitu meetrit eemale. Nähes venna tulipunast põske ja verist huult, ehmusin. Minu pärast ta sellisesse jamasse üldse sattuski. Mida veel õpetajad koolis ütlevad, kui saavad teada, et me jalga lasime ja suvalise käkiga hakkama saime? Nad vist surevad kõik õhupuudusesse. 

„Tulge meiega kaasa!" lausus vanemkonstaabel ja juhatas meid politseiautosse. Vesistasin vaikselt enda varrukasse, jälgides, kuidas vahtiv inimeste punt mu nägemisulatusest taandus.