living a lie | eesti k.

1.1

Õpilased kimasid köhides koolimajast välja. Tuli aina rohkem kerkis ja varsti oli terve maja kaetud leekidega. Olin tuld nähes tuletõrjealarmi vajutanud, seetõttu kiirustasid kõik hoones sees olnud inimesed välja, kaasa arvatud mina.

Richard, mu vend, nagu te teate, viskas mulle ühe enda dressipluusi, mille ta mul selga käskis panna. Õues oli tõesti jahedaks läinud, kuigi oli alles augustikuu keskpool. Poiss ise läks teisi tulest välja aitama. Ma polnud teda juba viimased pool tundi näinud. See tekitas veidi muret, kuid olin kindel, et mu vend on tubli ning saab hakkama. Inimesed sagisid ümber maja, kohale sõitsid ka kolm tuletõrjeautot, nad hakkasid kohe tuld kustutama. See ehitis oli kui hiigelsuur jaanituli.

„Jessica!" lipsas ühest kõrvast sisse kellegi tuttav hüüe. Lysbeth loivas minu suunas, tekk üle keha seotud. „Kus Richard on?" Raputasin pead, tähendades, et mul pole aimugi.

Järsku tuli meie juurde üks politseinikest, kes oli hetk tagasi paberitele märkmeid teinud. „Tere, kas sina oled Jessica?" pöördus ta minu poole. Noogutasin. Tundsin, et midagi on viltu. Kus Richard on?!

Mu kõrvu sisenes kiirabiauto sireen, mis järjest valjenes, kuni peatus paarkümmend meetrit eemal. Sealt jooksid päästjad kanderaamidega välja. Kohale oli saabunud ka reporter, kes juhtunust kokkuvõtet tegi.

„Sina vajutasid tuletõrjealarmi?" uuris politseinik, märkides taas midagi valgele paberile, mis oli tal musta mapi vahel. Noogutasin jällegi. „Rääkige sellest, kuidas te tuld nägite ja mida te siis tegite." Ta keeras pilgu mulle, tähendades, et soovib mind jutustamas kuulda. „Ma kavatsesin lihtsalt kooli peale jalutama minna, kui tundsin kärsahaisu ning otsustasin vaatama minna, mis nii jubedalt haiseb. Kõndisin koridori lõpuni ja avastasin seal leegi, mis üha suurenes. Algul olin šokis, kuid siis sain aru, et oleks mõistlik abi kutsuda. Karjusin üle koolimaja, et sees on tulekahju. Muide, kuidas see tuli üldse alguse sai?"

„Hetkel pole veel midagi kindlat, aga tundub, et keegi pani selle koha põlema. Tahtis lihtsalt lolli nalja teha," seletas politseinik, silmitsedes enda sinist pastakat. Miks keegi peaks tahtma sellist nalja teha? See kas oli kogemata või meelega. Vahepealne variant puudub. Tõmbasin end suurde dressipluusi rohkem kerra, sest tundsin, kuidas ihukarvad püsti tõusma hakkasid. Mu vennast polnud mitte mingisugust märki.

Vaatasin ümberringi. Üks minu klassikaaslane, kes sõidutee ääres paksu teki sees soojenes, valas hüsteeriliselt pisaraid. Kolm plikatirtsu veidi väiksemast klassist ootasid kedagi, ilmselt oma vanemaid. Õpetajad aitasid lapsi nii palju, kui suutsid ja oskasid. Autosid lisandus iga hetkega parklasse aina rohkem. Kiirabiautodesse tassiti kanderaame, kus lebasid haavatud
inimesed.

Nägin lähenemas tumehalli kaubikut, mis jäi seisma koolile võimalikult lähedal. Siis märkasin, et see oli laibaauto. Keegi sai surma? Oh...

Veidi kaugemal asetati parasjagu üht surnukeha laibakotti. Silmasin tuttavat matthalli kampsunit, mis minu mäletamist mööda oli Richardil seljas olnud. Mu vend! „Richard!" karjusin, pisarad mööda põski alla voolamas. Ma ei suutnud seda uskuda.. Jooksin üle muruplatsi sinnapoole.

„Richard, ei!" kisendasin üle rahva, nähes poisi põlenud käsi ja nägu. Ta ei saa surnud olla! Järsku tõmmati mind eemale. Nägin vaid, kuidas mu venna laip kotis masinasse viidi ja siis sõitis kaubik minema. Peagi kadus see silmapiirilt...

Ärkasin üles salapärasest unenäost, mis mind juba pikemat aega painanud oli. Mu otsaesist kattis märg laik. Tõmbasin sellest tekiga üle, kuid asja paremaks see ei teinud. Kartsin seda unenägu, sest see justkui oleks tahtnud öelda mulle midagi tähtsat või ennustanud ette halba. Pisarad mänglesid mu põskedel. Ma olin hirmul, kohutavalt.

„Nägid jälle seda jubedat unenägu?" peatas mu mõtted kellegi hääl pimedas nurgas, kus asetseb alati korras voodi, mis kuulub Lysbethile. „Mhmh, ma kardan," ühmasin vastu, tuletades enda peas taas unes juhtunut meelde.

„Loodetavasti on see lihtsalt üks luupainaja," sõnas ta ning tõmbas ennast veel tugevamini teki vahele. „Mis kell on?" Ma näen seda tavaliselt kella nelja paiku öösel. „Neli läbi üksteist minutit." Ohkasin. „Jälle.."

„Ürita nüüd magada, meil on homme kaks kontrolltööd, sa peaksid välja puhkama!" soovitas mu toakaaslane. Kujutasin ette, kuidas tüdruku näole kerkis naeratus, kuid teades olukorda, poleks ta seda kindlasti teinud. „Olgu," suutsin vaid öelda enne, kui silmad järgemööda sulgusid.

-
need tulevased osad on kirjutatud 2a tagasi, sooo pls arge judgege mind mu kirjaoskamatuse pärast. aitäh! (: