I'm broken (eesti keeles)

1. osa

Caithlini pov

Trrr trrr trrr.

Kuulsin läbi une äratuskella helinat. Uhhh.  Peab ülesse tulema ja kooli minema.
On esimene september.
Panen äratuskella kinni ja tõusen üles.
Käin pesemas ja teen muud asjatoimetused ja siis lähen kapi juurde.
Oleksin pidanud eelmisel päeval riided välja võtma. Pole tuju hakata mõtlema.
Otsustasin panna mustad teksad ja punase pluusi ning pruunika nahktagi. Ma pole just eriti kleitide kandja.
Panin riided selga ning läksin peegli ette. Meikima ma ennast ei hakanud. Sirgendasin juuksed ja läksin kööki, et endale süüa teha.

Kindlasti tekib teil küsimus, miks ma ise teen süüa ja veel hommikul. Ma elan üksi juba üle aasta. Mu vanemad tapeti minu nina ees ja ma oleksin olnud ise järgmine, kui poleks saanud põgenema ja politsei poleks tulnud. Mul nii vedas. Mul pole kedagi, seetõttu elangi üksi. Kuidas ma hakkama saan?

Linn toetab mind ja mu parim sõbranna samuti. Ta vanemad annavad mulle iga kuu natuke raha, et saaksin end elatada. Ma olen küll 17 ja oleksin pidanud minema lastekodusse või kasuperesse, aga ma olin rangelt selle vastu. Ka Claire, mu parima sõbranna, vanemad olid selle vastu. Mul vedas ning ma ei sattunud nendesse kohtadesse.
Mis siis ikka. Pole vaja minevikku meenutada. Mulle on see veel ikka nõrk koht.

Tegin endale kaks röstsaia ning panin maasikamoosi peale.
Varsti oli kell üheksa ning kuulsingi autosignaali.
Claire tuli mulle järele.

Võtsin koti ja panin mustad ketsid jalga ning läksin välja.
Tal on hall linnamaastur. Istusin autosse.
"Tsau Cait. Kuidas läheb?", küsis ta rõõmsalt.
"Tsau. Normaalselt. Nagu ikka.", vastasin tuimalt.
Ma pole rõõmus. Kuidas saangi? Claire üritab mind alatasa naerma ajada, vahel tal see ka õnnestub, aga üldiselt mitte. Ma pole õnnelik. Ma lihtsalt ei ole, kuna ma olen seest tühi. Ma ei tunne mitte kui midagi. Ma ei tunne isegi kurbust enam. Ma ei tea miks, võib olla sellepärast, et olen katki. Tänu Clairele ma veel elan.

Flashback

Olin vannitoas.
"Mida sa teed?", küsis Claire ukseni jõudes.
Ma tahtsin ennast lõigata. Mu vanemate surmast oli möödas kaks nädalat. Ma ei suutnud seda valu taluda ja tahtsin endalt elu võtta, aga igakord, kui seda kavatsesin teha, oli Claire minu juures. Ta isegi ööbis peale seda päeva minu juures.
"Ma ei suuda. See valu on nii tugev.", ütlesin vaikselt.
"Sa oled tugevam kui see valu. Sa suudad sellega toime tulla. Ära mõtle nii palju minevikule, vaid tulevikule. Sa pole üksi. Sul olen ju mina. Jäta see meelde. Sul olen mina ja sa pole mitte kunagi üksi.", ütles ta.

Flashbacki lõpp

"Jäid mõttesse?", küsis Claire.
"Jah. Vabandust.", vastasin.
"Pole midagi.", ütles ta.
Umbes viie minuti pärast jõudsime kooli.
Vaatasin, kuidas teised õpilased kiirustasid kooli. Mõned olid rõõmsad, et kohtuvad oma sõpradega, osad olid tüdienud, kuna polnud tuju alustada uut kooliaastat jälle samas põrgus. Mõned olid lihtsalt tõsised.
Läksime siis Clairega koolimajja. Täna õnneks tunde polnud, vaid oli mingi lühike aktus ja siis klassijuhataja tund.
Läksime siis aulasse.
Kümne minuti pärast algasgi aktus. Ma eriti ei kuulanud direktori juttu, kuna tal põhiliselt üks ja see sama jutt igal aastal.
Poole tunni pärast sai läbi ning läksime klassi.
Istusin klassi keskele.
"Varsti saab koju.", ütles Claire.
"Mhm.", ütlesin.
Ka teised klassikaaslased istusid omadele kohtadele.
"Hei Caithlin. Ma juba arvasin, et sa ei tulegi kooli. Hea et ma sõpradega selle peale kihla ei vedanud.", ütles Mike.
Talle meeldib mind mõnitada.
Eelmisel aastal ma eriti ei käinud koolis, olin nagu koduõppel. Tegin ülesanded kodus ära.
"Väga vaimukas. Miks siis ei vedanud? Oleksid kaotanud muidu jah? Vabandust, et sulle pettumuse valmistasin.", ütlesin.
Ta ei vastanud ning läks oma kohale. Siis sisenes klassi meie klassijuhataja ning ta alustas tunniga.
"Tere uut kooliaastat. Ja mul on heameel Caithlini näha. Aga enne kui alustan tähtsama jutuga siis tahan teile teatada, et teile tuleb uus poiss klassi.", ütles ta.
Siis avanes uks ja sisse astus pruunide juustega noormees.
Kuulsin, kuidas paljud tüdrukud ahhetasid.
"Tere.", ütles poiss.
"Tema on Alex ja ta tuleb Londonist.", ütles õpetaja.
Alex ainult noogutas.
"Kas võin istuda?", ütles ta.
"Palun. Vali endale vaba koht.", ütles õpetaja.
Alex istus klassi taha nurka.
Ta tundus küll ülbe olevat.
Siis hakkas õpetaja rääkima.
Umbes poole tunni pärast sai läbi ning läksime Clairega koju.

Ta viis mu autoga koju.
"See uus kutt on küll kena.", ütles ta.
"Tundub ülbe olevat.", ütlesin.
"Läheks kusgile välja?", küsis ta.
"Ma ei tea. Pole eriti tuju.", vastasin.
"Lähme ikka. Sa pole nagu nii väljas eriti käinud. See ei võta sult tükki küljest.", ütles ta.
"Olgu, aga mitte kauaks.", ütlesin.
Ning sõitsimegi Starbucksi.

Siin siis esimene osa. Kuidas meeldis?