Caithlini pov
"Millest sa tahad rääkida? Kas see hommikuni ei saanud oodata?", küsisin.
Ma olin üllatunud, et ta oli minu toas ja veel pool alasti.
Üritasin mitte vaadata tema keha, mis oli musklis.
"Miks sa elad üksi?", küsis ta.
"Miks sa seda teada tahad?", küsisin.
"Ma ei saa seda küsimust peast. Ma tõesti tahan teada. Palun räägi.", vastas ta.
"Ja miks ma pean sinu arvates võõrale inimesele rääkima oma elust?", küsisin.
"Ma pole võõras.", vastas ta.
"Ma ei taha sellest rääkida.", ütlesin.
"Ma ei räägi sellest kellelegi. Ausalt. Ma tean sust nii vähe ja ma ei taha põhineda kuulujuttudelt.", ütles ta.
"Mida sa siis tead?", küsisin.
"Sa polnud eelmine aasta koolis, vaid koduõppel. Räägitakse, et sa oled lastekodust pärit.", vastas ta.
"No esimene on õige, aga teine on täienisti vale.", ütlesin.
"Seda arvasin ka mina.", ütles ta.
"Miks?", küsisin.
"Sa ei näe selline välja lihtsalt.", vastas ta.
"Ahah. Miks sa minust nii palju teada tahad?", küsisin.
"Ma ei tea. Lihtsalt tahan. Palun räägi.", vastas ta.
Istusin mõnda aega vaikselt, et mõelda, kas rääkida või mitte.
Ma ausalt ei tea, miks ma teda nii palju huvitan. Ma pole ju mingi iludus.
"Olgu, aga sa ei tohi sellest mitte kellelegi rääkida. Luba mulle.", ütlesin siis lõpuks.
Ta ei jäta mind enne rahule, kui ma räägin.
"Luban.", ütles ta ning istus voodi peale näoga minu poole.
"Aasta tagasi, ma olin siis 16, olime vanematega kodus ning vaatasime telekat. Mingi koguperefilm käis vist.
Siis koputati uksele. Isa läks avama ning tuli tagasi käed üleval. Tema selja taga oli mees relvaga, kes sihtis isa.
"Keegi ei liigu. Nii, pikali.", karjus mees.
Mina olin välisuksele kõige lähemal.
Ema ja isa heitsid pikali, mina polnud nende kõrval, olin natuke eemal. Muidugi too mees teadis minu kohalolekust.
"Te surete, kuna olete selle ära teeninud. Öelge oma viimased sõnad.", ütles mees
Mina roomasin vaikselt välisukse poole. Kuulsin lasku ja siis veel ühte.
Ma nägin verd, palju verd. Roomasin edasi ning tõusin ukse juures püsti.
Õnneks oli mul telefon käes ning võtmed samuti. Keerasin ukse lukku vaikselt ja jooksin ruttu minema. Jõudsin natuke kodust eemale ning helistasin politseisse. Õnneks tulod nad kiiresti kohale ja see mees saadi kohe kätte. Ma pääsesin ime kombel. Isegi politsei ütles seda, sest sellises olukorras keegi ei suuda reageerida nii nagu mina seda tegin. Aga see ei tähenda, et ma olen tugev. See ongi põhjus, miks ma koduõppel olin ja et ma üksi elan.", jutustasin oma loo ära.
"Mul on kahju. Minu kaastunne.", ütles ta.
"Aitäh. See on väga õrn teema, kuna ma pole sellest üle saanud veel. Seetõttu ma sellest ei räägigi.", ütlesin.
"Saan aru. Ja kes teavad sellest üldse?", küsis ta.
"Claire ja sina.", vastasin.
Pühkisin pisara, mis voolas põselt alla.
"Ära nuta.", ütles Alex.
Ta tuli mu kõrvale ja kallistas mind.
Siin siis uus osa. Loodan, et meeldis. Vote/comment :)
YOU ARE READING
I'm broken (eesti keeles)
Teen Fiction"Ma olen katki ja nii see jääbki." Aasta tagasi tapeti mu vanemad ja mina oleksin olnud järgmine. Ma pääsesin. Õnneks. Möödas on aasta, aga ma pole veel üle saanud. Ma olen üksi. Mul pole kedagi, peale oma parima sõbranna. Tänu temale olen ma veel...
