I'm broken (eesti keeles)

3. osa

Caithlini pov

Kui tund lõppes, läksime Clairega kappide juurde.
"Tead, Alex saatis mulle facebookis sõbrakutse.", ütlesin nagu muuseas.
"Oota mida.", ütles ta kõva häälega.
"Võta vaiksemalt. Juba kahetsen, et seda sulle ütlesin.", ütlesin.
"Kas võtsid vastu?", küsis ta nüüd natuke vaiksemalt.
Vaatasin enda ümber ega keegi ei kuulnud.
"Jah.", vastasin.
"Lahe. Mulle ta pole saatnud.", ütles ta.
Võtsin vajalikud asjad ning lukustasin kapi.
"Ei tea mis seal toimub?", küsis äkki Claire.
Vaatasin ka siis sinna, kuhu Claire. Õpilased kogunesid ühte kohta.
Siis märkasin ees Jordanit.
"Arvatavasti mitte midagi head.", vastasin.
Liikusime ka siis lähemale.
Jordan on linnapea poeg. Ta on üks ennasttäis rikkur. Aga kõik kardavad teda, kuna arvavad, et Jordan võib teha nii, et nad siit koolist välja visatakse. Mina seda eriti ei usu. See et ta on linnapea poeg, ei tähenda kohe seda, et ta saab õpilasi kontrollida.
"Tere hommikust ja head uut kooliaastat. Ma ei pea ennast tutvustama, aga teen seda ikkagi. Mu nimi on Jordan ja olen linnapea poeg. Siin koolis kehtivad minu reeglid. Kui keegi neid rikub, siis teate isegi, mis juhtub. Parem oleks olla minu sõber mitte minu  vaenlane. Aga nüüd tuleb uus muudatus. Nimelt staadioni treppidel ei tohi enam lõunati mitte keegi süüa, välja arvatud need, kes on kutsutud. Aga see on kõik. Jätkake oma igavate ülesannetega.", ütles ta.
Ma isegi muigasin.
"Kelleks ta ennast peab?", küsisin Clairelt.
"Kooli omanikuks vast.", vastas ta.
Märkasin siis Alexit, kes samuti muigas kuuldud juttu peale.
"Tundub, et Alexile ka see ei meeldi.", ütlesin.
"Mhm. Ma tema asemel ei teeks midagi.", ütles Claire.
"Lähme klassi.", ütlesin.
Claire ainult noogutas.
"Vaat kes tagasi on. Arvasin, et näen hallutsinatsioone.", ütles keegi mu selja taga.
Pöörasin ümber ja mu ees seisis Jordan.
"Mida sa tahad?", küsisin.
"Ettevaatust sõnadega.", ütles ta.
"Vabandust, pole kaua aega koolis olnud, ei tea sinu nõmedaid reegleid.", ütlesin.
"Claire kindlasti teab. Las tutvustab neid sulle. Ja olgu see viimane kord, kui sa minuga nii räägid.", ütles ta ning lahkus.
"Ma tõesti tahaks teda lüüa.", ütlesin.
"Ka mina tahaks.", ütles keegi.
Pöörasin ümber ja seal oli Alex.
"Ta on jobu.", ütlesin.
"Ma arvan, et ta on enamat. Kas ta ongi selline?", küsis ta.
Ma kehitasin õlgu.
Ma tõesti ei teadnud vastust.
"Kahjuks küll. Talle meeldib kõiki terroriseerida. See on alates sellest, kui ta siia kooli tuli, umbes aasta tagasi.", vastas Claire.
"Kus need reeglid kirjas on?", küsis Alex.
"Facebooki kooli ühisgrupis ja keegi peale Jordani ja tema sõprade ei tohi sinna postitada.", vastas Claire.
"Peaks üle vaatama. Aga ega neid täitma küll ei hakaks. Kõik on lollid, kui täidavad. Mis klassis tund tuleb?", küsis ta.
"Ruumis 205.", vastasin.
Ta ainult noogutas ja kõndis klassi poole.
"Ja sina ütlesid, et ta on ülbe.", ütles Claire.
"Ta ongi. Kas sa siis ei märganud või.", ütlesin.
Claire ei jõudnud vastata, kuna kell helises tundi. Kiirustasime siis tundi, milleks oli kunst.

Kui tuli kätte söögivahetund, läksime Clairega järjekorda.
Jordan ja ta käsilased olid juba lauataga ja sõid.
Lõpuks saime ka siis sööma. Mõne minuti pärast märkasin, et Alex tuleb meie laua juurde.
"Alex tuleb vist siia.", sosistasin Clairele.

"Ja kuhu sina lähed?", küsis keegi mu selja tagant. See oli Jordan.
Märkasin Claire selja taga Alexit, kes tahtis meie laua taha istuma tulla.
"Istun lauda. Kas see on keelatud või?", küsis ta.
Ta asetas kandiku Claire kõrvale laua peale.
"Siia lauda ei tohi.", ütles Jordan.
"Ja ei tea miks?", küsis Alex.
"Sest minu tüdruku kõrvale ei tohi keegi istuda.", vastas Jordan.
Ma oleksin peaaegu joogi kurku ajanud. Needsin, et just jõin.
"Sinu tüdruku? Miks ta siis sinu laua taga ei istu?", küsis Alex vastu.
"Pole sinu asi. Nii et tõmba lesta.", vastas Jordan.
"Ja kui ei tõmba?", küsis Alex.
"See pole sulle kasulik.", vastas Jordan.
Mulle aitas. Tõusin püsti.
"Aitäh, ajasid mul söögiisu ära.", ütlesin Jordanile.
Ta pani käed mu õlgadele ja lükkas mu istuma.
"Sa ei lähe kuhugi, kuni mina pole lubanud.", ütles ta.
Tundsin vastikust tema puudutusest.
"Ma pole su ori.", ütlesin.
Üritasin uuesti tõusta, kuid ta lükkas mu tagasi.
"Lase ta lahti Jordan.", ütles Claire.
Jordan hoidis ikka veel mu õlgadest kinni.
"Ei lase.", ütles ta.
"Võta oma räpased käed mu õlgadelt ära.", ütlesin vihaselt.
"Mida sa ütlesid?", küsis Jordan.
"Kuulsid küll. Või oled kurdiks läinud.", vastasin.
"Ma nagu ütlesin, et sa minuga nii ei räägiks. Tundub et pead tagajärgedega leppima.", ütles ta.
Tõusin püsti.
"Ja mida sa teed? Lased mu koolist välja visata? Lööd mu maha? Sa ei saa mulle enam mitte kui midagi teha. Ma pole su ori. Mitte keegi siin koolis ei ole su ori, sest sa pole mitte keegi. Sa oled ainult linnapea poeg. Sa pole sina ise, Jordan Smith, vaid linnapea poeg Jordan. Sa pole kooli direktor, et saad kehtestada reegleid. Kavatsed nüüd mind lüüa või, et niimoodi sinuga räägin.", ütlesin väga valju häälega. Lausa karjusin.
Jordan oli nii vihane, et ta vist tahtisgi mind lüüa.
"Ma ootan vastust.", ütlesin.
"Sa veel maksad selle eest.", ütles ta ainult ja kõndis minema.
"Kas sinuga on kõik korras?", küsis Claire.
"Mhm.", vastasin ja istusin tagasi lauda.
Ka Alex istus. Ta isegi ei vaevunud luba küsima, aga hetkel oli mul ükskõik.
"Hästi ütlesid.", ütles Alex.
"Talle kulus see ära. Tegelikult kuluks talle ära üks keretäis, aga ma ei taha pahandusi ja sellel pole mõtet. Enda elu rikkuda selle tõpra peale.", ütlesin.
Üritasin natuke ikkagi süüa.

Siin siis uus osa. Loodan, et meeldis. Kuidas teile siiamaani see raamat meeldinud on?
Pildil Jordan.